27 on uus 17

Sandra kirjutab, et:

Ei saa ma kuidagi minna ringiga mööda sellest, et eile 27 aastat tagasi siia ilma saabusin. Läksin seekord lausa nii ligidalt mööda, et kuulutasin 27 uueks juubelivanuseks ja sellest lähtuvalt ei saanud ju suurejooneliselt pidutsemata. Ühtlasi leppisin endaga kokku, et liialt tõmblema ei hakka, seega rentisin ruumid, panin teised inimesed endale süüa tegema (seda ka järgmisel päeval vanemate pool) ja istusin paar tundi enne peo algust padruuga pool, kes mu lisaks kauniks maalis. Või noh, teate küll, veel kaunimaks.

DSC_7845 DSC_7803bw

Ise kamandasin küll kõik õigeaegselt kohal olema, aga ikkagi tundsin end veits vastu seina lennanud porikärbsena kui nad tõesti korraga sisse sadama hakkasid. Nii kolmekümne ringis. Tekkisid awkward dialoogid nagu “Palju õnne sünnipäevaks!” ja mina vastu “Aitäh, sulle ka!”. Aga nad kõik mahtusid ootamatult hästi laua taha ja meel ka rahunes ja punane vein oli alati käepärast aitamas. Hunnik väga siiraid kingitusi sain ka ja ikka mitme aasta jagu meelitusi ja ilusaid sõnu.

OLYMPUS DIGITAL CAMERAKuid kella üheni ma hoidsin end siiski mingis teatavas reserveerituses. Mingi hetk olime S-ga vahetanud välja kardinaalselt oma joogimenüü – mina otse suurest pudelist mullivett ja tema otse kannust mahla (tegelikult olime üldse ühel lainel, sest mina olin ka oma Hollywoodi kleidi välja vahetanud klubikostüümi vastu ja tema oma tuxedo tagasi seljakotti voltinud). Habemega valvur, kes tolka pa ruski ka veel oli, toksis juba 10 minutit enne ühte oma käekellale, et me võiksime tegelikult juba oma kasukates olla valmis limudesse istuma. Tegelikult hakkas alles mõni minut enne üht eestlaslik toidujäänuste kokkukahmamine, mis tänu S-i aktiivsusele kulges üsna kiiresti kui ta ogaralt singivaagnaid kokku valas, et jumala eest juba linna jõuda. Härra hoolitses alkoholi eest, südamega.

Meiega linna jõudis kolmekümnest 6. Ülientusastlik paarike valmis järgnema meile kuhuiganes, S, kes kannatamatult anus meid pool õhtut, et me Sinilindu läheks, õde ja mina ning loomulikult mu härra, kes, etteruttavalt öeldes, muutis meie õhtu planeeritud kulgu sajaprotsendiliselt.

Minul oli koguaeg idee, et me lähme Studiosse. Ma ei oska seda isegi põhjendada, sest tegelikult saab Studios käia ainult siis kui sul on kellegi külge liibuda, sest 10 eurose piletiga saad sa õiguse liikuda korraga umbes ühe ruutsentimeetrisel alal. Vaene S ohkis ja puhkis, et miks me sinna Studiosse minema peame, aga siis sammus ise trotsi täis esimesena ukse poole kui selgus, et tema dokument jäi tuxedo’sse seljakotis. Seal kaugel minu autos teises linna otsas. Võimalik tõesti, et ta on meie pesamuna, ma peale kõiki neid aastaid ei oska tõesti öelda, kumb meist noorem on, aga noh alaealisest oleks siiski ilmselge liig rääkida. Väidetavalt aga turvamehed teda Studiosse ei olnud valmis laskma. Otsustasime kambaga peale minna ja kohtasime Studio uksel erariietes noormeest, kellel ma palusin hoolikalt enda dokumendil olevat kuupäeva vaadata (sünnipäev) ja ühtlasi seletasin, et meil pole siin isegi ühtegi nii noort inimest nagu 25, vaadaku ta teiste dokumente ja tehku omad järeldused. Tavaline jaur munakividel, teate küll. Noormees tundus olevat pehmeks räägitud, mispeale digimuutus ta turvamehest piletimüüjaks, läks tuppa oma leti taha ja tervitas kogu meie seltskonda uuesti. Ja teatas nii muuseas kogu selle pika jauramise peale, et SEE noormees seal (MINU HÄRRA) ei tundu olevat adekvaatne, räägib liiga kõvasti ja teda ei saa paraku ikkagi sisse lasta. See tõesti oli minu härra üsna tavalises olekus, kes nentis kõva häälega kummalist fakti, et noormees esialgu turvameheametis oli ning seejärel pileteid müüma saabus. Et kas järgmiseks hüppab garderoobi ja võtab meie mantlid vastu.

Noh, sinna läks meie plaan Studiosse minna. Ajasime joped selga tagasi ja võtsime siis skeptiliselt suuna Sinilinnu poole, salamisi lootes, et äkki ikka tuleb teepeal mõni muu asutus ette. No näiteks karaoke? Viru tänaval. Why not, lähme teeme ühed lood? Jälle vestlus turvamehega, kes tõdes, et esiteks on ootejärjekord laulmiseks vähemalt tund ja teiseks on neil võimalik laulda AINULT soomekeelseid laule. Härra mul esitles turvamehele kohe, et ta teab küll ühte. Võib arvata, et soomekeelsesse karaokebaari me siiski ei jäänud.

Sinilinnus oli tõepoolest jumala ok. Kuigi algus oli väga vähelubav. Me astusime sisse ja leidsime eest lihtsalt maailma kõige tihedamalt täistopitud tantsusaali (enamik neist olid mehed!), kes hullunult JUMP AROUND karjusid ja selle rütmis hüplesid. Siis saime me aru, et meil on võimalus ka sellest hopparite kambast eraldi viibida ja teistes ruumides olid lausa vabad kohad, kus istuda, isegi rääkida ja nagu härra ka õhtu lõpetuseks ära katsetas, silma looja lasta. Loomulikult tegime õega olukorda ära kasutades mõned lahedad klõpsud sellest, kuidas sünnipäevalaps vestlust arendada püüab kui tema härra suu ammuli 5 minutit ühele ja teisele silmale laseb. See powernap tehtud, läksime täistopitud tantsusaali kaudu tagasi väljapääsu poole, tegime puusaga nii muuseas siiski ise ka paar nõksu ja lahkusime klubist. Täiesti viisakal kella kolme-neljasel ajal.

Advertisements

One comment

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s