Tulge meiega Istanbuli

Sandra kirjutab, et:

Kätte on jõudnud 30. detsember ja aasta lõpp on toonud endaga kaasa kõike muud kui rahuliku meele, reisielevuse ja turvatunde maailmas seiklemise osas. Reisile minek on viimase paari kuu jooksul olnud üsna lõpuni kahtluse all. Siiski tundub, et asjad on liikunud selles suunas, et peaksime hakkama kella kolmesele lennule sättima, ent kella 11ks ei ole me suutnud end isegi asjade pakkimises veenda. Kell 12 helistab mulle sõbranna ja olen veendunud, et tegu on tüngakõnega: kas ma teadvat, et Istanbulis on lumetorm ja kõik saabuvad lennud jäävad ära. Grupivestluses saadavad kõik mulle linke ja paanitsevad ilma, et ma ise üldse midagi asjast teaks. Istun rahulikult maha, valin lennujaama reisiinfo telefoninumbri ja mõtlen samal ajal, et nägin Ahrensburgi spa-paketi viimase hetke pakkumist, et noh, lähme sõidame siis sinnagi näiteks. Reisiinfost kinnitatakse, et Istanbulist on reisilennuk meie suunas startinud ja väljub samuti sinna plaanipäraselt tagasi. Aga selline eellugu suhteliselt ilmestabki meie Istanbuliskäiku – olime tunnistajaks tõeliselt harukordsele sündmusele, milleks on lumi Istanbulis. Sama kohkunud olid ka õitsevad lilled, lehtes puud ja palmid… Tasub siiski mainida, et 30. detsembri õhtupoolikul lennukilt maha astudes ei näinud me ühtegi helvest ei maal ega õhus. Hotellijõudes alles hakkas midagi tulema. Ja tuli kuni meie sealolemise viimse hetkeni 🙂

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Turkish Airlines, mis positsioneerub maailma parimate lennuliinide hulgas, suudab mind viia turbulentsist tingitud sõidu tõttu olukorda, kus olen esimest korda elus sunnitud oksekoti lahti voltima, et sinna hingeldada. Lennukis on vähe ruumi ja õhupuudus. (Etteruttavalt mainin ära, et tagasitulles saime palju suuremasse ja uuemasse lennukisse, igal istmel oli oma teler, millest sai jälgida lennukulgu ja vaadata päris uusi filme, turbulentsi polnud peaaegu üldse ja lõunasöök oli väga maitsev. Nüüd võin ise ka seda lennufirmat kiita!) Lennujaamast väljudes võtab meid vastu väga kiirelt ja segaselt tunglevad kollased taksod, peaukse eest peatub neid umbes 10 tükki minutis, saba silmapiirilt väljas. Kui olen nutiseadmest hotelli asukohaga kaardi lahti võtnud, sööstame täiesti suvaliselt esimese ettejuhtuva taksojuhi suunas ja keegi kolmas ilmub meile kõrvale, kes umbkeelse taksojuhi ja meiega asukoha ja hinna kindlaks teeb. Selles tohuvapohus on täiesti hämmastav kui operatiivselt kõik laheneb. Taksol on esitiib puru ja pagass ei seisa kinni, mootor eriti käike üles ei võta ja turvavööd ei õnnestu mul peale panna, aga nähtavasti see polegi stiil, sest ka taksojuhil endal ei ole seda. 60-liirine (ca 20 eur) sõit hakkab jõudma otsakorrale, aga enne jõuab taksojuht päris mitmelt täpsemat teed küsida. Üks neist võtab ka läbi akna mu tahvelarvuti enda kätte, et kaarti lähemalt uurida, samal ajal sõidab takso edasi, et tupiktänavas ümber pöörata… (sain selle hiljem tagasi)

Hotelliloteriiga läks õnneks. Oleme asukohaga väga rahul, samuti toaga, mis on suur ja avar, mahutamaks kahe lisavoodiga veel vähemalt kahte meie võimalikku teismelist last. Kuigi ma olen saanud magamata ööst, segasest hommikupoolikust ja hullude rõhuküsimustega lennusõidust totaalse migreeni, taarume õhtupoolikuks kui on hakanud sadama ülisuuri lörtsilärakaid hotellist välja väikesele õhtusöögile. Päris esimesse restosse sisse ei astu, teise aga küll. Restoranidest on väga võimatu mööda käia, eriti algaja Istanbuli turistina, sest ukse peal seisvad teenindajad mitte ainult ei kutsu sind sisse, vaid on sulle juba põhimõtteliselt õlle välja kallanud ja menüü lauale pannud. “Best food! Up-stairs too! Good view! Best steak! We have good fish too!”, you name it. Ei saaks just öelda, et meie esimene restoranikogemus oleks võimas olnud – kui aknavaade välja jätta, siis tundsin, et olen Magistrali kõrval Mustamäel sašlõkibaaris, isegi pildid olid minu meelest samalt Google’i lehelt laenatud… Aga teisalt, saime palju targemaks ja teadsime, mida edaspidi vältida. Tänu sellele oskasime pöörata tähelepanu täiesti suvalistele putkadele, kus pakuti tänavatoitu ja sealt saimegi edaspidi parima kebabi. Siiski pidime natuke restoranidega ka lotot tegema, sest õhtusel ajal kiskus ikka rohkem sooja tuppa laua taha istuma ja veini võtma. Aga Härra on mul lahe. Loodab saada teenindajalt arvamust, millist rooga võtta ja ühtlasi testib järjekordselt türklaselt inglise keele oskust küsimusega: “Kumb is better?” 🙂

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Hotellituba, millega saab vaid rahul olla!

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Hommikusöök neljandal korrusel

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Esimene restoranikogemus. Restoranid on tihti läbi mitme korruse, kuhu viivad imepisikesed ja kitsad (keerd)trepid, meie olemegi teisel.

Mu migreen on mind teinud hädiseks, apaatseks ja kiunuvaks kaaslaseks, mistõttu suundume kohe peale kesist õhtusööki magama. Olen täis teatavat rahutust võõra ja temperamentse elustiiliga linna ja maailmas toimuva pärast ning jään pealiskaudsesse unne. Kell 01:03 öösel äratabki pommirünnak linnale. Meie hotelli kohal. Ma kargan akna juurde kardina vahele piiluma, aga ei tuvasta ühtegi hävitajat või pommiplahvatust. Poen teki alla tagasi ja nõuan Härralt seletust, et kas nüüd ongi kõik. Härra ei oska mürale seletust anda, aga sunnib mind maha rahunema kuni vaevu enne uut unnesuikumist kostub see uuesti, aga kaugemalt. Tegemist on lihtlabase müristamisega kui soe ja külm õhk kokku saavad…

Kell 06:15 äratab mind üle linna kostev hädasignaal ja kõlaritest pasundab türgikeelne ümin, et on saabunud maailmalõpp. Kui ma unest välja tulen ja asja üle järele mõtlen, siis saan aru, et seekord on tegemist hoopiski viis korda päevas kostva kutsega palvusele. Mošeesid on üle linna lugematu arv (tuntuim Hagia Sophia) ja tornikestes suured ruuporid, millest kantakse 5 korda päevas üle usulist üleskutset.

Öö otsa on lund sadanud ja nüüd on Istanbulis tõesti jama majas. Tänavad on kõike muud kui lauged, mõned suisa püstloodis ja maas on arvestatav lumekiht. Rollerid ja autod on takerdunud, rattad käivad ringi ja poeesistele riide- jms kaupadele on lumekiht peale sadanud. Üritame leida suurt turgu ehk Grand Bazaari, sest esmapilgul tundub see meile asi, mida peab OTSIMA…

Turg leiab meid ise. Proovime teed ületada nagu türklased ehk meetodil: kes esimesena jõuab, on võitnud, kui meid tervitatakse vene keeles. Olles Türgis üdini toored ja rohelised turistid, hakkan muidugi selle peale itsitama ja Härra uhkelt noormehele vene keelt vastu purssima. J andis mulle kaasa igasuguseid õpetussõnu, milledest üks peamisi oli see, et jumala eest ei läheks müüjatega kuskile taharuumidesse. Korraga on asi sealmaal, et me vaatame suu ammuli nahkjakkide poes mantleid ja kiidame noormehe onu kaupa, kuid üritame sealjuures siiski jääda endale kindlaks, et nahkkaup pole just meie jaoks. Vanaonu väidab omaltpoolt, et nahkjoped on Eestis VÄGA populaarsed. Järgneb stseen, kus me tammume mööda majasiseseid treppe kõrgemale ja kaugemale ja sügavamale ja siseneme mingisse ruumi, kus on meeletustes kogustes türgi vaipu. No ikka neid klassikalisi, mille peal Ali Baba lendas… Või kes too? Juba pakutakse meile kohvi, teed või mida? Üritan ikka öelda, et me tuleme just hommikusöögilauast ja istuda ka kohe üldse ei tahaks. Seepeale mina solvavat nende kultuuri. Lühidalt – KÕIK võtted, mis võimaldavad jutuajamise pikendamist, on meetodid kauplemiseks. Sest praegu ma ajan küll tagasi, aga TEGELIKULT tahaks ma tohutult minna ülikirju värvilise 2×3 meetrit vaibaga Eestisse tagasi!

Okei, me saime sealt selgees kurat-teab-kuidas-tulema, tubli õppetunniga. Ja algab tõeline turuseiklus. Grand Bazaar on nö maa-alune käikude kogum ning on kaduv-väike võimalus, et kord juba sisenenud, saad sa aru, kus sa oled või kust oled tulnud. Silmapiiri taha ulatuvad käigud täis türgi kunsti, vuhvelkaupa, maiustusi, kebabi, lõputult kõike, mida vaid vajad. Ent hoogu maha võtta kuskil ei saa, sest vastasel juhul tehakse sulle juba demonstratsiooni, kuidas rahakott välgumihkliga põlema üldsegi ei lähe, sest on real leather. Ja isegi kui lähed täie hooga mööda jõuab hõbeda kaupluse müüja sulle hüüda: “Buy silver! In evening you make love, she love you even more!”. Ja kui sa küsidki kampsuni hinda, siis küsitakse vastu mitu tükki sa neid tahad. Just oli plaanis endale kümme samasugust kampsunit osta! Aga ma ei oska sellest kauplemise osast suurt midagi rääkida, sest mul on tunne, et me ei omandanud kaugelti veel seda oskust maksta väärilist hinda. Sisuliselt on nii, et tuleb pakkuda omalt poolt oma 50% väiksemat hinda kui müüja algselt ja vaadata kaugele see värk areneb.

Siililegi selge, et tulime sealt tagasi “hunniku firmakaubaga”. 🙂

Grand Bazaar kui selline võib ju olla piiritletud ala, aga tegelikult on terve linnaosa jagu kitsaid tänavaid täistopitud avatud seintega poode. Sa muudkui kõnnid ülesmäge ja allamäge ja põikad kõrvale ning seda kõike saadab tundideks mõlemal käel seisvad stanged haaremipükste ja kleitidega, türgi maiustuste väljad, vürtsid, teed, seebid, jalanõud, ehted, aga ka väga mainstream asjad nagu mänguasjad, tehnika, põrandamopid.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

See siin on tavaline kesklinnatänav väljaspool Grand Bazaari turgu

Aasta lõpetasime romantilise õhkkonnaga restoranis, kus meile kui armsale turistipaarikesele tehti lausa südamekujuline põlev lauakaunistus, et saaksime oma kebabivaagna sisu seal soojendada ja pakuti ka värskelt pressitud mahlakokteili. Selle  eest kihutati aga arvele oma 100 prossa juurde ja sinna me jätsime ka oma suurima õhtusöögitasu. Südaööks olin ma juba peatäie und ära maganud ja vaid korra ühe silmalau avasin ja Härrale head uut aastat soovisin.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Kebabivaagen – maitses ei pidanud pettuma!

Teisel täispikal päeval proovime seigelda Sultanahmeti linnaosa tänavatel, vältida igasugust poodlemist, külastada arhitektuurteoseid ja proovida leida linna selles lumesombus. Taevas on helesinine ja päike särab, ilm on tegelikult imeline. Hagia Sophia sissepääs nõuab turvakontrolli ja 30 raha (ca 10 eur) ja jääb meie peamiseks kultuuriliseks tegevuseks. Üle võimsa pargi seisev Sinine Mošee jääb mängust välja, sest satume sinna alati palvuse ajaks, mistõttu kui sa seal Meka poole kummardada ei taha, siis sisse ei saa. Jalutame mošeede ja palee parkides, naudime vaadet, Härrale capuccino pähe müüdud 2in1 kohvit ja teeme pilte karmide tulirelvadega korrahoidjatega. Mõne aja pärast veendume, et resto väljanägemine ja sisu ei pruugi teps mitte vastavuses olla – seni halvimas seisus resto pakub meile parimat toitu, odavaimat hinda ja meeldivaimat teenindust. Jõuame Kuldse Sarve väina äärde, kus on tegelik keskus (ühel kaldal Istanbuli üks osa, teisel kaldal teine osa ja kolmandal kaldal Aasiale kuuluv Istanbuli osa), sillad, parvlaevad, vaated kõikidele üle linna kõrguvatele mošeedele, kuid kuna mu jalad lirtsusid päeva lõpuks täitsa hullusti, siis ei jäänud muud üle kui sealt kiirelt läbi käia. Tundsin, et see käik kipub lõppema väga tatise ninaga.

Mistõttu oli meie õhtune plaan külastada Türgi sauna naelapea pihta.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Võibolla tehakse kastaneid kuskil paremini, aga Türgi tänavailt olid need suisa mõttetud!

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Siin lähevadki raisku 5 liiri

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Selle pildi tegi Hagia Sophia maailmakuulsa mošee sein ainuisikuliselt. Taimeri abiga.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Mina, lumi, palmid, Sinine mošee ja kummardavad rättidega naised

Okei, ma saan aru, et me käitume järjekordselt risti vastupidi J antud õpetusele, et me otsiks ikka kohalikele mõeldud sauna ja kuskilt hotellidest eemal. Asi aga selles, et nimelt kogu meie linnaosa ja selle ümbrus on hotellidele ja turistidele mõeldud, mistõttu suundume just sellesse samasse sauna (hamami), mille reklaam on suurelt meie hotellist antud linnakaardi tagaküljel. Samas võidan ilmselt selles, et mingi türgi mees mind ei peseks…

Kaotame Härraga fuajees üksteist kaheks tunniks ja suundume kumbki endale mõeldud sektsiooni teadmata, mis meid ees ootab. Mind juhatatakse garderoobi ja ulatatakse kotike mõne asjaga, mida pean endaga kaasas vedama. Üheks neist on musta värvi aluspüksid, lisaks õhuke rätik, samuti saan jalga kummist plätud. Muu pean jätma endast maha ja liikuma juhendajate antud suunal. Korraga lükatakse mind uksest sisse ja vastu vaatab hiiglaslik ringikujuline antiikne tuba, mille lagi on ca 12 meetri kõrgune kuppel. Tuba on soe ja aurune. Keskel on 10 meetrise diameetriga suur kivist lavats, mille peal pikutavad oma 20 naist – kõigil seljas vaid need mustad aluspüksid. Nad lõõgastuvad. Mind suunatakse sama tegema. On mõnus soe ja taustaks on monotoonne naisteümin. Mõne minuti pärast tuleb massiivse hambavahega pesus türgi naisterahvas ja juhendab mind olema kord selili, kord kõhuli, kord istukil, küürides mu keha kuuma vee, pehme seebi ja mõnusa švammiga puhtaks. Satun kogu kogemusest mingisse teatavasse transi ja tajun enda ümbritsevat üsna ähmaselt. Seejärel viib ta mu kivitrepile istuma ja peseb mu pea puhtaks. Kogu pesemise protseduur ei kesta rohkem kui 10 minutit. Seejärel suunatakse mind taas tagasi lavatsile lõõgastuma. Teen seda ligi pool tundi. Seejärel küsin, kas saan minna massaaži. Mind juhendatakse praktiliselt alasti (oma rätiku pean jätma saunaruumi maha, see on niikuinii vettinud) saunast välja, aga järgmisest ruumist leiab sildi “waiting room for massage” ja mulle antakse ümber ja pähe puhtad froteerätikud. Naismassöör tuulab mu õliga täielikult läbi ja jällekord tunnen, et tõusen kuidagi maapinnast kõrgemale. Härra on valmis saanud juba pool tundi enne mind ja võtab fuajees vastu oma uimase ja õlise naise. Einestame kohe sauna kõrval ja arutame, et pole vist olemas meeldivamat võimalust aasta alustamiseks.

cemberlitas-hamami-4

Vot seesama saunaruum! (pilt lehelt howtoistanbul.com)

Viimane täispikk päev. Õues on hakanud sadama laia kaunist lund, umbes sellist nagu meil jõulude ajal ei olnud. Otsustame alustada seda lumist päeva hoopis kaubanduskeskuses, aga enne seda läbime mitmekilomeetrise jalgsimatka rajooni, kuhu varem asja pole olnud. Selgub, et tegelikult mitte väga kaugel meie armsast hotellipiirkonnast laiub linnaosa, kus tänavad on räpasemad, kortermajad veel rohkem üksteise otsas, iga korrus ja aknarida omamoodi ja erineval ajal remonditud, riided ripuvad akende kõrval pesunööridel, kauplused on täis odavat ja koledat hiina kaupa.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Ei saa me aknal kuivavate riieteta

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Olenemata linnaosast on pakutav tänavatoit esmaklassiline

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

… ja puuviljad

Ometi tabab me pilgu majade vahelt paistev massiivne reklaam üle hoone nurga – venekeelse kirjaga. See tõmbab me tähelepanu ja keeramegi hops rotitänavaga paralleelsesse kõrvaltänavasse. Ja mis me näeme – kogu piirkond on täis uhkeid kauplusi silmnähtavalt slaavirahvusest kontingendile, venekeelsete siltidega riidepoed, läänelikus trendist on asi kaugel, värvid punased, kuldsed ja sinepikollased, väljapanekud kaugelt ülepakutud. Ja neid poode jagus ikka mitmetele tänavatele nagu pärast taksoga sama teed tagasi sõites nägime. Poed läbi mitme korruse, paksult mannekeene täis. See tundus aga olevat hooajaväline aeg (lisaks on arusaadav, et venelasi praegusel ajal seal palju pole), sest enamike uksed olid suletud või käis sees remont. Loomult vägagi õõvastav – nagu oleks toimunud zombirünnak ja elu oleks sekundi pealt pooleli jäänud.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

See tänav, mis meile kolkast paistis, naiste pildi kohal oli suur venekeelne tekst

Lõunatunnid veedame kaubanduskeskuses, kuhu viimased kilomeetrid sõidame taksoga. Selle lumise ja liiga kiire sõidu ajal ei õnnestu mul jälle oma turvavööd kätte saada ja noh, olen sellega leppinud. Tuulame kaubanduskeskuse läbi ja saame restoranide poolel tohutult halva kogemuse osaliseks (me räägime ikka unustatud-road-juuksekarv-riisi-sees-mis-kuradi-piim-see-soolatud-pett-peaks-olema??- kogemusest), õnneks taastame OLYMPUS DIGITAL CAMERAusu toitu nunnus pannkoogikohvikus, kuigi heast kohvist on neil ilmselgelt mingi oma arusaam. Tähelepanek sinnasõitjatele – jooge lihtsalt tavalist ehk americano kohvit piimaga, ärge hakake lattedega peenutsema. Tagasi sõidame hotelli jälle taksoga ja maksame seekord poole vähem kuigi sõit on poole pikem. Eks me ka õpime seda hinnakokkuleppe asja veel.

Kuigi rahvamass ja poodlemine ja muu selline mõttetu on täiesti läbi võtnud, siis pikalt hotellivoodisse lamama ei jää, sest tegemist on ikkagi viimase õhtuga. Olen õnnelik, et igal tänaval on tekkinud mõni palja asfaltiga rada sisse, et saaksin ilma suusatamata jalutada. Lumesadu on lakanud, ilm on selge ja mõnus. Suundume taas väina äärde, sest mul on tunne, et seda maastikuilu seal veekogu juures on veel liiga vähe nauditud (möödunud üürike kord oli siis kui mu jalad olid ligumärjad ja külmunud, ei suutnud just reisinaudingutele keskenduda). Rääkimata paljureklaamitud paadisõidust. Leiame suure türgi maiustuste poe, kust suveniire saab rahulikult osta, ilma, et meid müüja poolt surnuks räägitaks. Nõuan veendunult, et väina äärde välja kõnniksime. Härral on parasjagu suuremat sorti häda ja kui meid sadamas spontaanselt paadile hõisatakse, esitame oma ainsa nõudmise: “Do you have a toilette??” , saame jaatava vastuse, maksame enda üllatuseks tohutult väikese summa (ca 4eur/nägu) ja suundume sooja praami sisemusse tunnisele väinasõidule uhketes linnatuledes. Näeme lugematuid veekoguäärseid mošeesid, paleesid, sildu, kaasaarvatud seda, mis ühendab Euroopa ja Aasia mandreid, sõidame pool sõitu mööda Euroopa kallast, teise poole mööda Aasia kallast ning imeme endasse sisse seda türgilikku ja aasialikku maagiat, mis selles õhtus end peitis. Kalamehe tütrena minul loksuvas paadis halb ei hakka, härra siiski tunnistab sõidu teises osas juba teatavat hõredust.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

P1020520.JPG

Istanbuli Euroopat ja Aasiat ühendav sild, aknapeegelduses Härra isiklikult. Silla suurusest annavad aimu kollased tuled silla peal – need on tänavapostid liikluse valgustamiseks.

Seejärel otsustame testida promenaadiäärseid veidi peenemaid kalarestorane. Esimene kelner meid sisse ära ei räägi, teisest on aga juba tunduvalt raskem mööduda ja noh, mis me ikka möödume, me ju tulimegi sööma. Kelner pakub meile muu kilomeetripikkuse jutu kõrvale ka 10-protsendilist soodustust ja tasuta magustoitu ja me olemegi müüdud. Saame väga maitsvate kalaroogade, mõistliku hinna, hea veini ja ülimeeldiva teeninduse osaliseks ja veedame oma viimase õhtu Türgis absoluutselt vääriliselt pannes veel punkti hotelli lähedal reggae baaris vesipiipu kimudes. Kõik maagilised tunded, idamaised kogemused ja meeldivad emotsioonid valdavad meid peale sellist reisi, hoolimata üsnagi klassikalisest Eesti veebruarikuu ilmast. Istanbul on tõepoolest linn, kus käia.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s