Suudle ja lenda

Hanna kirjutab, et:

photo-28-05-15-11-05-06

Kes oleks osanud arvata, et minu töö eeldab ka kell 4.45 hommikul pingeliselt telefoniekraani passimist ja nime järgi arvates islamiusuliste härrade telepaatilisel teel üles manamist, et mõni neist mu oma auto peale võtaks ja lennujaama viiks. (Või noh, kõik need aastad ja intsidendid ja Eurobonuse kuldkaardid hiljem, eks mina ise ikka oleksin osanud kõike seda arvata.) Sest Uber on küll tore asi ja täiesti naeruväärselt soodus võrreldes igasuguste Brüsseli tavataksodega, aga kui kõik Hassanid ja Nadirid on ikkagi otsustavalt magama läinud ja sinul läheb kell 6.20 lennuk, on perse majas. Lisaks ei tahtnud mind ooteliinist kaugemale lasta ka ükski taksofirma.

Lõpuks, kui olin enda sõidutamise eest natuke rohkem raha välja käia lubanud, härra Yassin ikkagi leebus ja tuli korjas mind oma halli mersu peale.

Kuna Brüsseli lennujaamas olid eile radarid maas või UFO-invasioon või võttis ISIS mõneks ajaks asjad üle, olenevalt, millisest allikast su info pärineb, olid hommikul kell 5.10 hoone ja selle ümbruse vallutanud laulupeo mastaapides rahvamassid. Juba selleks, et lennujaama „Kiss and Fly“ alasse saada (jah, see on täitsa ametlikult selle teejupi nimi, kus sa kiiresti oma lähedased autost väljutada saad lennujaamas), pidi poolekilomeetrises ummikus passima (Yassin üritas selle kohta mingeid vaimukaid kommentaare teha, aga oli kahjuks umbkeelne ja sellisel kellaajal oskan mina vaevalt oma emakeelt, nii et kõik tema pingutused olid asjata). Pärast autost välja saamist läks õnneks juba päris sujuvalt, kuigi ma ei saa vanduda, et ma kellelgi kohvriga üle varvaste ei sõitnud.

Selline kohustus hommikul olematul kellaajal üles ärgata tähendab tihtipeale, et ka need äärmiselt loetud unetunnid ei ole eriti täisväärtuslikud, sest isegi läbi une tiksub kogu aeg kuklas see teadmine, et kohe on vaja üles ärgata ja magada üldse ei saa ja pidev õrn paaniline hirm sissemagamise ees. Lisaks sellele viibis eileõhtune uinumine täiesti mõttetult, sest internetivestluses sõbraga kerkis üles Ojuka Facebooki-kommentaar, mille esialgu liigitasime selle täielikult absurdse sisu ja röögatu hulga trükivigade tõttu võltsinguks ja siis jällegi tuvastasime, et ilmselt ikkagi päris. Ja noh, teatud eluetapil veidi rohkem prouaga kokku puutununa ei saa ma just öelda, et ma ülemääraselt üllatunud oleksin, aga samas ma ei ole ka päris kindel, kas tegemist on tema tegelike tõekspidamistega. Sellesmõttes, et ma ei oleks kindel, et ennast viis aastat eeskujuliku Euroopa liberaalina maskeerinud proual tegelikke tõekspidamisi üldse ongi, sest tänapäeva poliitikas hoiavad sellised asjad inimest ja tema väljavaateid ju ometigi mõttetult tagasi.

(Ja samas oli siiski ootamatult värskendav ja rahuldustpakkuv kuulata, kuidas hispaania konservatiiv – ja kumbki nendest asjaoludest ei tekita minus just erilist vaimustust – ühele teatud eriti laia joonega Euroopa riigijuhile lihtsalt ja ise veidi hämmeldunult selgitas, miks kristlikud demokraadid – jällegi mitte päris minu isiklik tass teed – ei saa ilma iseendale valusalt vastu rääkimata kohe kuidagi surmanuhtluse poolt olla. See põhjus muidugi ei ole jällegi üldse minu põhjus, aga järjepidevus oma tõekspidamistes ja loogika on ju ka ikkagi kuidagi seksikad.)

Pärast pidime natuke veel ilusate meeste pilte üksteisele linkima, et leevendada seda šokeerivat ja piinlikku asjaolu, et me omavahelises vestluses, ajal kui me mõlemad peaksime hoopiski juba magama, üldse Ojuka kui sellise jutuks võtnud oleme.

Ise olen täna oma jumalavallatust graafikust tulenevalt teinud mitmeid valikuid, mida ma endale juba neid tehes eriti selgitada ei oska – nagu näiteks Kopenhaageni laundžis selle üksiku kõvakskeedetud muna oma taldrikule tõstmine, kui ma ilmselgelt nägin, et keegi on soolaveski tuuri pannud. Kiire pilk üle laudade näitas ka, kes see oli, aga kuna tegemist oli niivõrd aukartustäratava härraga, siis ei julgenud ma seda temalt siiski tagasi nõudma minna. Muna sõin ikka ära, lattet kõrvale rüübates. Tasuta kraam ikkagi.

Tallinnas maandudes on oluline meeles pidada, et ma tulin esmaspäeval lennujaama oma isikliku autoga ja mitte hajameelsusest takso peale istuda. Õnneks nende kahtlase väärtusega valikute hulka ei ole kuulunud otsus just täna hommikuse konjakijoomisega (vt. ka A.Lindgreni Majasokk) algust teha. Koju jõudes on oluline kohe magama minna, sest kell viis õhtul algab mul veel üks tööpäev.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s