Muusikaliselt asjakohatu vahepala

Hanna kirjutab, et:

Vaatasin eile teadliku pingutusena Youtube’ist ära Eurovisiooni võiduloo. Sest see haakus mõttesmõlkunud blogipostitusega. Võistlust ei vaadanud, peamiselt ilmselt sellepärast, et nagu ma ei tule sellepeale, et toidule võiks tilli peale panna, kodus võiks üksi alkoholi juua või poest võiks enne aastavahetust rakette osta (tegevused, mille puhul suur hulk inimesi ei pea endale telefoni meeldetuletust panema, eksole), ei tule ma ka sellepeale, et peaks ennast Eurovisiooni ajaks kusagile teleka ette manööverdama. Ma ei saaks küll öelda, et ma pole mitte kunagi seda vaadanud või et ma ühtegi laulu ei teaks, aga ma kahtlustan küll, et selle sajandi eurolaule ei suudaks ma politseirivistusest välja valida. Mõne muidugi tuvastab lihtsalt selle järgi, et kui tegemist ei oleks eurolooga, siis ei oleks küll mingit põhjust, miks raadiojaam, mille peal mu autoraadio parasjagu on, seda mängima peaks. (Ainuke autoväline aeg kui ma raadiot kuulan, on siis kui ma lugemise taustaks Classic FMi mängima panen — ma olen leidnud, et selline suht peavoolu klassikaline muusika aitab jube hästi keskenduda).

Ei saa muidugi eitada, et (antud piirkonnas) Eurovisiooni tahtlikus mittevaatamises (ja sellest mittevaatamisest kogu maailmale teada andmises) on teatav annus snobismi, aga ma pigem siiski arvaks, et ma ei ole muusikaküsimuses liiga suur snoob. Või vähemalt mitte suurem kui iga teine inimene, kes muusika kuulamist tõsiselt võtab. Pigem on millegi kuulamine või kuulamata jätmine ju siiski maitse asi (kuigi ma pean siiski tunnistama, et kui keegi peaks mulle teatama, et tema lemmikmuusikastiil on “Eurovisioon”, siis ma ei suudaks teda pärast seda enam üheski eluvaldkonnas päris tõsiselt võtta).

Mulle endale tundub, et muusikasnobismi kõvera seavad siiski paika need inimesed, kes sihilikult otsivad ja kuulavad (tihtipeale tõesti väga andekaid) obskuurseid artiste, kellest keegi teine midagi kuulnud ei ole ja siis käituvad nagu oleks matslik neist mitte midagi kuulnud olla. Et siis selle snobismielemendi lisab mitte niivõrd muusika, mida nad kuulavad kuivõrd see muusikakuulamise väline element. Mul see väline element praktiliselt puudub, mistõttu frustreerival kombel siit blogipostitusest ilmselt ka suurt midagi minu isiklike eelistuste kohta teada ei saa.

Võib-olla aitab minu valikukriteeriume veidi selgitada asjaolu, et varateismelisena suhteliselt kogemata hangitud Poistebänd (onu kinkis jõuludeks originaalkasseti, enne seda polnud ma neile suuremat tähelepanu pööranud) sai selline, kus täiesti erandikul kombel kõik liikmed viisi peavad. Ma olin küll veel üsna hiljuti veendunud, et üks nendest tegelikult ei laulnud üldse ja oli ainult ilus, aga selgub, et laulab siiski (kuigi ehk on aru saada, miks peamiselt harmooniaid). Ma ei tea, kas enne One Directioni saabumist poistebändide hulgas rohkem sellist kõikehõlmavat viisipidamist esineski. (Ja Poistebänd oli seal lõigu alguses suure tähega, sest nii nagu kõigil väikestel tüdrukutel pole olnud printsessifaasi, ei ole kõigil teismelistel tüdrukutel olnud ka poistebändi, aga täiesti arvestataval hulgal siiski on ja suurel osal neist ongi olnud ainult see üks. Nendel, kelle jaoks see poistebänd olid biitlid läks muidugi keskmisest paremini.)

Eelmisel nädalal sõitsin mitu õhtut järjest mööda Piibe maanteed Tallinna poole ja kuulasin Retro FMi, sest avatud maantee mõnikord lihtsalt nõuab 80ndate power ballaadi või juukseroki parimaid palu. Üksõhtu kui ma parasjagu seda pikka sirget varulennuväljajuppi võtsin, lasti “Licence to Killi”, mis oli küll nagu rusikas silmaauku. Reede ja laupäeva õhtuti kahjuks muidugi läheb seal natuke lappama, sest nad vist kujutavad ette, et nende ülesandeks on sisustadaPhoto 13.05.18 19 16.21 (1) ka keskealiste inimeste tantsuõhtud, mistõttu kuulsin sealt mõlemal õhtul ka 2 Quick Starti “Naeratat”. Ma ei tea, kuidas mind selle žanri tippajal rohkem ei ärritanud, et tuim sünditümps igasuguse vokaali täiesti ära lämmatab, aga nüüd tundub küll selle loo selle versiooni meeletu tähelend täiesti müstika. Arranžeering muidugi hajutab veits tähelepanu mõneti problemaatiliselt sõnumilt. Üleüldiselt on naisterahva kellegi teise meeleheaks naeratama sundimine tänapäeval vist juba suht üldtunnustatud no-no, aga no eriti ärritav tundub see konktekstis, kus naeratama õhutaja on ilmselgelt ise just pikaajalisest suhtest sääred teinud.

Mõni aeg tagasi oli mul selline periood, kus täiesti objektiivsetel asjaoludel ei saanud ma kuulata head muusikat, aga vaikus oli ka täiesti talumatu, mistõttu avasin juutuubis mingi paarisaja looga tänapäeva kantri pleilisti ja lasin sellel lihtsalt päevade kaupa taustaks mängida. Tuleb välja, et tänapäeva kantrit ei ühenda omavahel mitte niivõrd bändžohelid ja surnud hobune, vaid pigem ilmselt mingid geograafilised piirangud (ja no aitab ikka kui laulad elust väikelinnas ja lihtsatest väärtustest). See näiteks on üldtunnustatult kantrilaul. Aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu rääkida. Vaid, et kantrižanris viskab ette ikka uskumatuid misogüünseid pärleid. Sellesmõttes, et on olemas täiesti legitiimne kantrihitt nimega “Tequila Makes Her Clothes Fall Off” ja terve hulk ruuduliste särkidega härrasid, keda tinglikult ühendab termin bro-country (kelle küsimuse käsitlusena on tütarlapsed Maddie ja Tae kirjutanud žanrikriitika “Girl In a Country Song”). Aga no see kõik läheb pigem nagu absurdivaldkonda. Pmtst on terve kantrižanr täis sellist üdini heasoovlikku tonedeathnessi (vabandust, aga ma ei suutnud tabavat eestikeelset sõna leida siia). Alates sellest, kuidas Brad Paisley tänavapingil Matlockile räägib, kuidas ta naine jääb ilgelt hiljaks, sest ei saa ennast mukitud ja on nii nunnult naiselikult otsustusvõimetu kuni Dierks Bentley vist alles eelmisel aastal välja tulnud patroniseeriva duetini, kus nenditakse, et kui naistel suhe persse läheb, siis nemad vaesekesed ei saa selle asjaolu unustamiseks ennast pildituks juua ja natuke ringi magada, sest nad on ju naised, eksole. Dierksi aitab minu silmis plusspoolele veidi see, et ta on kolmandik sellest laulust, mis mulle sellest kantriperioodist vist kõige rohkem meeldis. Õnneks see periood on nüüd juba mõne aasta tagusesse aega jäänud.

Siia lõppu ilmselt sobib panna maailma kõige misogüünsem laul, mis on muusikaliselt nii tore, aga sisult nii uskumatult seksistlik, et tundub nagu oleks ta pidanud olema omaenda paroodia juba siis kui ta 1964ndal aastal Grammy võitis. Aga tundub, et sõnum on siiski edastatud täieliku siirusega. Ilmselt see tituleeritus on ka põhjus, miks see lugu ikka endiselt igasugustel Burt Bacharachi kogumikel on.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s