Juhus on julge pealehakkamise ema

Hanna kirjutab, et:

Reede õhtul umbes poole kaheksa ajal kaeblesin skaibis juhuslikult parasjagu täpselt minust korrus allpool viibivale pinginaabrile, kuidas kõik on kõik on kurnav ja intensiivne ja no tõesti, terve viimase nädala on õhtud kulgenud niimoodi, et jõuan Aktuaalse Kaamera ajaks koju ja kuna ka pärast selle lõppemist ei jaksa ennast elutoatdiivanilt üles vinnata või no isegi kanalit vahetada, siis olen igasugu huvitavaid ja harivaid saateid näinud telekast viimasel ajal. Pinginaaber üritas suhtuda mõistvalt, et eks see on harjumise asi, viimasest korrast ju nii palju möödas. Meenutasin talle, et mul annab üldse harjuda sellega, et mingi asi on iga päev.

Sellega, et ma poolkogemata magistrantuuri astusin, sai muidugi ühtlast joont hoitud (ma saan aru, et selleks, et miski oleks traditsioon, peab see aset leidma vähemalt kolm korda — pöidlad pihku siis, et üks kord tuleks veel). Eelmine kord sai magistrikraad (ja no sellekaudu ka mind senini päris hästi pinna peal hoidnud amet, eksole) omandatud klassikalisel Hollywoodi eduloomeetodil “Läksin sõbraga kaasa”. Mitte küll päris selle eriala vastuvõtukatsetele, mida ma pärast õppima asusin, aga mõtlesin, et kui ma olen juba ennast asjaeestteisttaga pärast jaanipäeva Tartusse vedanud, siis vaatan, kuhu siin veel sisseastumise eksamit teha annab. Seekord olid peamiseks tõukejõuks üha süvenevad tähelepanuhäired ja üldine vaimne mandumine (selle lause kirjutamise ajal olen ka jõudnud juba juutuubist videosid vaadata ja instagrami kontrollida). Ühel tõenäoliselt vihmasel augustipäeval Facebooki klõpsides nägin, et toimub lisavastuvõtt ja dokumetide esitamise tähtaeg on umbes homme ja enne kui ma jõudsin päriselt järelegi mõelda, kas ma ka tegelikult tahan ja viitsin, olin ma juba vestlusvoorus terve hulga punkte saanud ja mingid lepingud allkirjastanud ja nii ta läks.

Saatuse irooniaid on siinkohal mitu. Väikekodanlikum on see, et olen nüüd liitunud nende massidega, kes tipptunnil kesklinnast suburbiasse sõidavad. Kohe esimesel koolipäeval jäin loengusse hiljaks, sest Sõpruse puiesteel oli üks rida kinni ja liiklus seisis. Ja sellepärast ka, et selle kompaktülikooli juures ei olnud mitte ühtegi vaba parkimiskohta. Ka teisel ringil. See on ka sellesmõttes uudne probleem, et viimati kui ma ülikoolis käisin ei olnud mul lubasidki, autost rääkimata. Kellelgi ei olnud autot, sest milleks Tartus auto (pigem tundus, et Toomemäele oleksid kõik need aastasadu linnas aega parajaks teinud teadlased juba ammu mingi vintsisüsteemi välja mõtlema pidanud). Kosmilist irooniat esindab jällegi asjaolu, et olen haridusliku ringiga peaaegu täpselt sinna välja jõudnud, kust ma alustasin. Või noh, umbes 500 meetri kaugusele sellest. Isegi pinginaaber (küll mitte see, kellega sai haridusteed alustatud, aga siiski see viimane ja põhiline ja suure algustähega), käib samas koolis, eksole.

Autot pargin nüüd järjekindalt üle tänava kortermajade vahele. Arusaamatul kombel on seal ruumi nii tulles kui minnes (kesklinnas on see igavene kisma ja kiibitsemine parkimiskohtade pärast juba täiesti normaalne foon). Samas, ükspäev kui ma parasjagu seal autost väljusin, pöördus minu poole üks võluva blondi mulletiga härra mustas lohvakas nahkjopis, kes alustuseks küsis mu käest, kas ma ei tahaks talle selles majas natukeseks korterit välja üürida. Vastasin, et ei taha, sellepeale pakkus hoopis mulle korterit odava raha eest rendile. Kui ma seda ka ei soovinud, hüüdis ta mulle järele, et väga hea, see tunne on vastastikune. Õnneks olen siiski kohalik ja oskan heast absurdsest Mustamäe huumorist lugu pidada — you can take a girl out of Mustamäe, but jne.

Kui nüüd keegi peaks küsima, et mida ma siis õieti õppima läksin, siis ma muidugi vastaksin, misjärel ei oleks küsijal asjad ilmselt oluliselt selgemad. Misjärel ma natuke üritaks seletada, misjärel ilmselt oleks ma ise ka antud küsimuses ainult veel suuremas segaduses. Pinginaaber meenutas mulle, et kui tema kunagi pärast gümnaasiumi sinna kõrgharidust omandama läks, siis ma olevat seda kaablivedajate kooliks kutsunud (mis on täitsa võimalik, eks ma noorena olingi ülbe jobu, kelle plõksimine iseendale jube vaimukas ette tuli). See asi, mida mina õpin, on kaablivedamisest ilmselt nii kaugel kui selles koolis minna annab. In fact, terve eelmise nädala oli meie õppehoones katki lift, igal korrusel oli liftiukse külge teibitud ülikooli logodega a4, vabandame ja tehnilised põhjused jne. Mina ei tea, kus korpuses need liftiparandajad meil seal õpivad, aga igatahes tundub, et sealt andis ikka tulla kõigi nende kaablite ja kolbidega.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s