Ettevalmistused rannahooajaks

Hanna kirjutab, et:

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Ei, mitte need ettevalmistused. Või, noh, need ka, aga mitte neist ei tahtnud ma praegu rääkida.

Kindel märk suve jõulisest lähenemisest on see, et täna hommikul kell pool üheksa helises mu telefon. Helistajaks oli Marko Hiiumaalt (see, et ta nimi on Marko, selgus mulle muidugi alles tema tänase teise telefonikõnega, sest kell pool üheksa, kui ta seda mulle ütles, tegelesin mina parasjagu koomast väljumisega) ja kuigi ma olin tema ettevõttele eile ise kirjutanud, et ega nad juhuslikult mind aidata ei saa, tabas selline varahommikune entusiasm ja teotahe mind siiski üllatusena. (Ausaltöeldes puudub mul selle telefonikõne vastuvõtmisest igasugune mälestus, üks hetk avastasin ennast lihtsalt keset ärivestlust ja isegi siis vilksas korraks peast läbi, et huvitav, kas ma näen seda unes).

See, kuidas Hiiumaal toimub kogu elutegevus ühes hoopis teises rütmis ja kohati ka mingi hoopis teise loogika alusel kui meil siin Tava-Eestis, ei ole mulle juba ammu uudis. Kuigi see võib eluplaanidele tihti kaikaid kodaratesse heita, ei mäleta ma tõesti, et ma selle peale kunagi suuremat ärritunud oleksin. Aga kõik need aastad hiljem tuleb aegajalt siiski ette hetki, kus kulmud ikka üsna juuksepiirile tõusevad. Hämmar, ma arvan, on õige sõna seda kirjeldama. Totaalne hämmar.

Näiteks kui ma eelmise aasta augustis ühel hommikul majauksest väljudes avastasin, et risti üle meie hoovist väljuva tee on kaevatud jäme kraav. Mina koos oma autoga ühelpool, kogu ülejäänud saar, ja no tegelikult kogu ülejäänud maailm, teiselpool. Kraavis terve trobikond särkideta mehi elektrikaableid vedamas. Õhtupoolikuks ajasid kraavi kinni ja patsutasid lahkelt ka tahkeks. Aga, et keegi oleks hoiatanud, et tänaseks planeeri endale tegevusi pigem omaenda koduhoovis…

Üldiselt ma olen täheldanud, et kõiki maailma saari ühendab teatav manjaana-kultuur. Ma arvan, et see tuleb sellest, et saare inimestel on juba geenides see teadmine, et kõik võtab aega, sest enamus asju tuleb lähimalt mandrilt kuidagi kohale transportida ja no võib-olla puhub tuul ja võib-olla ei leia laeva, nii et võtame rahulikult. Tüübid, kes meile kaks aastat tagasi väga korraliku veranda ehitasid, tegid seda kindlasti vähemalt kolm korda kauem kui tingimata oleks pidanud. Vahepeal ei ilmunud kolm päeva välja ja vahepeal tulid kell 12 ja pakkisid kell neli asjad kokku, sest neil oli vähipüügiluba. Igasse päeva lisandus sellesmõttes vürtsi, et tea, kas täna tulevad. Mis teha. Ja kus meilgi kiiret.

Marko on siinkohal muidugi kurioosum. Kirjutasin talle eile rookatuse asjus, meie oma vajab veidi kõpitsemist. Kell pool üheksa leppisime, et kõige parem oleks kui ta ükshetk ise selle katuse üle vaataks, hoolimata sellest, et krundil lähiajal ilmselt kedagi ei viibi. Kell 11 helistas ta juba teistkordselt. Oli parasjagu objektile jõudmas ja küsis täpsemaid juhtnööre, kuidas meie maja kadakatihnikust üles leida. Võib-olla tal on ema Haapsalust või midagi.

IMG_20130823_221032

Photo 27.06.13 22 19.11

Photo 06.08.14 22 06.05

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s