film

Natuke … ee … kõigest

Sandra kirjutab, et:

See klaas punast veini, mis ma täna kell 12 lõunal tarbisin oma “gurmeepelmeenide” juurde, pani mulle pähe mõtte, et võiksin vahelduseks siin oma nägu näidata (virtuaaltekstilises mõttes iseenesest mõista). Eriti kuna viimane kuu aega on läinud täiesti murdosa sekundi kiirusel ja kõik tavapärased asjad on pisut unarusse jäänud.

Tööl käia peale kahte ja poolt aastat kodusolemist on… LAHE! Topeltpalju on see muidugi ka väsitav, sest tegelikult toimub muu elu kõikide inimestega ka ümberringi edasi ja kõigi rõõmudele ja muredele on vaja natuke kaasa elada. Hetkel lasen nagu orav rattas: 4 päeva täiskohaga lapsevanem (vaimne koormus), 3 päeva täis tempokat tööd (füüsiline koormus), kusjuures vahet pole, kummal lainel töötan, hiljemalt kell 7 pean ikka ärkama. Ja vaimu erksana hoidmiseks peab meelt ka lahutama ju! Näiteks kinos käima, eksole, nagu me H-ga kolmapäeva õhtal tegime kui end üles lõime ja “Magic Mike XXL-i” lihtsakoelise, ent VÄGA ILUSA VISUAALIGA 🙂 filmi vaatamas käisime. (Eile veensin Channingu tõttu Madist “Jupiter Ascending” filmi ka vaatama, põhjendusel, et temale on seal Mila).

(Selle postituse kirjutamine võtab mul mingi terve igaviku aega, sest mul ei ole sellest hetkel päris kindlat visiooni + ma olen natuke hajevil; vein? + ma just avastasin, et peale seda kui olin täna jälle kell 7 ärganud, putru keetnud, natuke koristanud, pesu pesema pannud, lapsega sadakümmetriljon arendavat mängu mänginud ja lõpuks kella 11 ajal lasknud lapsel härra üles ajada ja talle käratanud, härrale siis, et mingu tehku nüüd lapsele onn kuni ma lõunasööki teen ning onniehituse Instagrami üles filmimist, on seda mitmed ebatraditsioonilised laikijad laikinud PLUSS kirjutanud kui tubli issi ta ikka on :)))) Ei, on on, ma ei vaidlegi. )

image

Igatahes töö juures. Seal, kus ma kondiitrina töötan, on nii, et tavaliselt on alati hästi palju tööd ja hästi kiire, aga suvel… on veel rohkem tööd ja veel kiirem. Sest teadupärast kipuvad töölkäivad inimesed siis puhkusi välja võtma, kuigi minu soovitus Eesti suvede juures oleks see, et jätke parem oma puhkus külmale ajale ja sõitke siis soojale maale puhkama, saab palju parema laengu kui kuskil räästa all lõdiseda, kõrvulukustav vihmaklõbin taustaks. Noh, ja siis inimesed puhkavad suvel ja pidutsevad ka, küll peavad pulmi ja muid vihma tõttu ebaõnnestunud vabaõhuüritusi (v.a. see üksainumas möödunud nädalavahetusel kui oli Suvi suure essiga ja ma tõesti ka selles pulmas käisin) ja tahavad torti süüa. Ja nõnda juhtubki nii, et kui ma hommikul tööle lähen, siis möödub mingisugune viiv ja korraga on käes lõunasöögiaeg ja siis järsku on üleüldse minu kolm tööpäeva jäänud juba kuskile udusesse seljatagusesse, sest tööd on nii palju ja samas see kõik on nii äge ja täpselt see, mida mulle teha meeldib seltsivate ja andekate inimestega koos.

Eile oli tõesti väga-väga kiire päev ja kellaajad muudkui kukkusid ja kukkusid, halastamatult. Nõndaks vuhasin ma pritskott käes kohupiimatorti teha, et viieaastane neiu, kelle nime parasjagu maalisin, saaks võimalikult ilusa tordi, logistik juba kõrval sitsimas, et see kohe mu hella hoole alt karpi virutada ja alla korrusele otse kullerile sülle pista. Sain vaevu järsu ohke teha ja silmile vajunud mütsi üles tagasi lükata kui juba ootasid uue kellaaja tordid valmimist. Õhtu lõpetasin hoopis teises osakonnas, tehes hoopiski mitte seda tööd, mida peaksin tegema. Aga vaheldus ongi iga natukese aja tagant vägagi teretulnud. Saingi sefiiriga üle pika aja sinasõbraks kuna seda B raudse ja abistava pilgu all terve 20 (30liitrise?) katlatäie valmistama pidin…

Siis läheb korraga kõrvulukustav tümakas kinni – PAUHH ja on vaikus, elu liigub edasi selles aeglases ja rutiinses rütmis nagu ta viimased kaks aastat poisiga koosolles on liikunud. Kusjuures peale kolme päeva, kui mootor on täisvõimsusel lasknud, on selles rutiinses ja aeglaselt voolavas elus hoopis uued võlud. Ja nii saabki ka mulle selgeks selle eluetapi üks tõdesid – vajadus tööle minna (või mõnel muul moel elemendist välja tulla) pole teps mitte vaid finantskaalutlustel 🙂

Armastus Mel Gibsoni vastu

Sandra kirjutab, et:

Eile tuli ürgmeheliku kanali Kanal 12-e pealt film “Vandenõuteooria”. Kriiskasin härrale, et oh, misasja, seda hakkame vaatama, see on täiega hea film! Peale vaadates nägi ta kohe aastat 1997, mil film välja tuli ja tegi eriti skeptilise “pfff”. Etteruttavalt võin öelda, et härra skeptiline hoiak püsis filmi lõpuni, aga ära ta selle siiski vaatas; kui ma ei eksi, siis nimetas seda paar korda “haigeks filmiks”). Olen seda oma paarkümmend korda näinud, aga seda täiesti lapsena. Sellessuhtes, et olin ju siis ometigi 9-10-aastane. Kaugeltki mitte lastefilm, isegi mitte “perefilm”. Sisuga, mida peab mõistma… Aga seal mängib ju ometigi Mel Gibson!

Jumal teab, kust tuli minule olles ise laps-mis-laps, suur armastus Mel Gibsoni vastu. Suure tõenäosusega kujunes see Suure Õe eeskujul välja, aga nii igatahes oli. Lapsepõlves on ju üldse vaja millegipärast paika panna kõik “lemmikud”. Mis su lemmikbänd on? Aga laul? Värv? jne. Nõndaks oli minul lapsepõlves suur Mel Gibsoni jumaldus. VHS-i peal oli meil nii mõnigi isesalvestatud film kui ka poe oma.

Näiteks kui ma praegu mõtlen kõikide filmide peale, siis suudaksin ma nii mitmegi peast ära nimetada:

Surmarelvad (4 osa?), Mad Max, Braveheart, Patrioot, Vandenõuteooria, Maverick, What Women Want, nimetuks jääb see, kus ta külmutatud oli paarkümmend aastat (KUIDAS see mul ei meenu!? See oli mu kõikidest kõige lemparim! – checkisin imdb-st: Forever Young!!)

Ja need kõik on üheksakümnendate filmid 🙂 (paar tükki ka 2000a). Ega ta peale seda midagi asjalikku tootnud polegi, selles mõttes, et raske ka kui elu apokalüpsisele pühendad.

Olin ja olen siiani küllaltki suure fantaasiaga inimene, nii et väga kindlasti oli Mel Gibson ka mingi aeg ka minu “abikaasa”, “laste isa” ja “armuke”…

Obviously mitte see vanainimene, kes teie ettekujutustes praegu on, vaid SEE:

mel