Mis puudutab saarel käimist

Sandra kirjutab, et:

Mul on selline tunne, et me õega inspireerime üksteist. Ma ei saa küll tema poolelt nii kindel olla, aga mul on ikkagi tunne, et asi on kahepoolne. Me küll tegeleme erinevate asjadega, tahes maailmale anda erinevaid sõnumeid, aga minu meelest need avalduvad kuidagi eriti magusalt kui oleme koos.

Eriti, mis puudutab saarel käimist…

Sai see luuk nüüd avatud jälle. Sõitsin esimest korda ka kuulsate uute praamidega Tiiu ja Leiger (ja ei saanud tagasiteel teisele laevale astudes sugugi aru, kuidas nad on ühe ööpäevaga kogu lastetoa varustuse välja vahetanud – see lihtsalt oli teine täpselt samasugune laev). Minnes sai tehtud sotsiaalmeedia postitus, mille peale selgus, et sama praamiga tuleb tagasi üks Tallinna padruuga, et on parasjagu saarel praamijärtsus ootamas. Tore, et muidu pole üldse mahti kokku saada, aga siis praamist väljudes ja pingsalt autode rivi jõllitades, tabasin õige auto ära, mispeale me mõlemad väga suure naeratuse saatel ja intensiivselt lehvitades üksteise ikka ära nägime. Suisa piinlik ju, et viimati kohtusime veebruaris. Aga sama palju oli see naljakas ka.

Praami peal veetsin suurema osa aja kolmandal korrusel, kus on sisuliselt ainult lastetoa rahvas ja õuetekk. Kuna päris hooaeg veel alanud pole, siis saime kogu selle korruse endile. See on mu meelest väga vahva, et erinevalt varasematest laevadest, saab aktiivsete ja lärmakate lastega olla nüüd teistest (sööjatest ja magajatest) eraldi kohas. Samas ma pole päris kindel, et on viisakas tulla ekskursioonile nagu üks härra ja proua parasjagu tegid, seda ruumi üle vaatama ja: “Ah-ah siin on ainult see lastenurk. No siia me siis kindlasti rohkem ei tule!”…. Selge see, et ma ka ilma Troonipärijata sõites ei läheks sinna korrusele niisama pead puhkama, aga.

Aga äge oli see, et suvekodu oli alles. Ma olen jumala kindel, et iga kord kui sinna keegi meie pundist peale pikemat pausi naaseb, on esimene mõte hoovi sõites: “Huhh, on kus ööbida.” Sellele järgnevad rõõmsad avastused, et kuuri akent pole sisse löödud. Seejärel, et 75 kraadi peal kreenis olev välikäimla pole ka ümber kukkunud.

Ja siis selguvad mõned klassikalised mitte nii rõõmsad avastused nagu: kõik kadakad on ümberringi nagu viiemeetrised tolmuharjad, mille üleval otsas on veel üks väike tuust okkaid; torud pole õigesti kinni keeratud ja on puhas joppamine, et mõni neist plahvatanud pole, vähemalt üks uks on ikkagi talv läbi lahti olnud.

Muidu sisult oli kõik olemas. Tunne ja nii. Ja olid olemas kõik põllud ja meri ja tuul. Linnud muudkui parvetasid, Troonipärija väitel olid nad nüüd Lõuna-Eestist tagasi tulnud. Vahepeal väga kurvaks muutunud privaatne kalasadam muutub aastatega aina kaunimaks, sest usin naabrimees (tsau!) hoiab asjal silma peal. Tegime seekord tutvust ka, olgugi, et vastastikku juba üksteist ka mõnevõrra teadsime – tema meid selle blogi kaudu! Õhtul tuli kollitas meid vastu kui parasjagu hämaras unetoiminguid tegin ja keegi jõudsalt majaseinale kolkis. Selge mõistus küll pakub igasuguseid loogilisi variante, aga kujutlus teeb ikka oma töö.

Teisel hommikul oli kohutav ilm. Troonipärija ärkas erinevate murede peale kell 6:45 kuigi justkui pole enam nii väike, et selliseid alatusi korda saata, eriti kui ma möödunud õhtul olin teinud korralikke pingutusi selleks, et hommikust ärkamise kellaaega edasi nihutada. Samas viisaka poisina, mida ta aegajalt ikka on, oli nõus hiirvaikselt oma voodis “foorts-fiilsikaga” (Hotwheels’i autoga) kella kaheksani mängima. Kui oli veel mõni tund mööda saadetud, käisime veel Samaarias ka. Kohalikus sisustuskeskuses. Lootsime enne hooaega ja ülejäänud suvehiidlaste saabumist skoorida mõne ägeda mööblieseme / toidunõu / riideeseme / mänguasjaga / kraanikausiga. Sealt nimelt võid saada, mida parasjagu teistel enam vaja polnud. Hanna näiteks väljus sealt tool kukil. (Ave, Sulle seal meeldiks!)

Kiire sutsakas Käinasse, sest majapidamisest oli täiesti otsas basic survival kit nagu patareid, vetsupaber, kohvifiltrid, makaronid (Europaki makaronides elasid uustulnukad ja mina ju liha ei söö). Nõnda sai see poolpäevak veeretatud tagasitulemise suunal ja ilm oli ka jätkuvalt tänuväärselt vastik, mis on absoluutne erand, sest ilm on alati kõige kaunim just lahkumise päeval.

Hanna, your turn.