Eluhuumor (kolmesega)

Sandra kirjutab, et:

Kui ma avastasin, et ma suhtlen oma pojaga peale viit kodus oldud ühist tõbist päeva ainult lõugamismeetodil, siis sain aru, et meil on aeg minna värske õhu jalutuskäigule. Hoolimata sellest, et ma olen ise paksu nohuviiruse kaela saanud ja jalutuskäik elukõledas sombuses liikusrohkes tänavas ei olnud just päris see, mida ma TEGELIKULT oleks teha tahtnud.

Ent! Lõpuks tagasi kodus avastasin üks hetk Troonipärija enda tuba koristamas. Lambist. Ära pandi ka kaks nädalat liikumatult põrandal vedelenud klotsid (jah, pidin need peale põrandapesu tagasi panema “oma” koha peale), üle ilma laiali olnud tuhande erineva pusle tükid, kaotatud ja leitud asjad, mustmiljon mudelautot…

… eelmised kaks lõiku jõudsin just oma sotsiaalmeedia seinale ära kirjutada kui avastasin, et see on piisavalt pikk, et siit hoopis üks blogipostitus välja imeda.

Igatahes. Me suisa käisime “kohvikus”. See on muidugi täielik absurd, sest tegelikult käisime linnasisese tiheda liiklusega magistraali kõrval väikeses rasvalõhnalises putkas, kust “vanast ajast” mäletan, et sealt sai linna parimat burxi (põmst nimetasime selle B-ga ümber Tallinna Siriuseks), seekord aga sõime friikaid ja mina sain väga vastutulelikult valmistatud rikkalikku grillitud ananassiga tortillat. Aga millegipärast lastele meeldivad kõik tegevused, mis sisaldavad raha enda käest ära andmist, seega oli ta ka väga rahul, et sai kõrgel pukipingil täisriietuses friikaid nosida ja “kohvikus käia”.

Natuke oli piinlik kui ta terve toidu ootamise ajal köhis nagu tugev tiisikusehaige ja mina seal kõrval naeratades talle mütsi suu ette surusin ja ohkisin, et tibukene , mis nüüd on, kas midagi läks kurku või!? (Mille peale ta kenasti vastas, et ei läinud 🙂 )

Tagasi kodus lubasin tal jääda õue, aga tegin selgeks, et minust ei ole rohkem värske õhu nautlejat. Ca 20 minuti pärast sain tervitada üleni pori alla mattunud last, kelle riided ma ühe kindla joonega vannituppa vedasin, kuuma dushiga üle lasin ja pärast ennast herneks ehmatasin kui ma vannituppa sisenesin ja rippuva kombeka pähe mõnd äraeksinud zombilast pidasin.

Ja nii oli kell saanud juba 12 lõunal! 🙂