ungru

Saarelood: restoarvustus

Alustama peaks vist sellest, et kolm päeva tagasi sadasin ma oma pööningukambrist alla tulles läbi redelja trepi kahe alumise astme. Optimist ütleks, et vot kui tore, et need juhtusid just alumised astmed olema. Optimistil oleks siinkohal õigus. Ja üldse võiks inimese enesekindlus saada sellisest asjast suuremat sorti hoobi, kui ma poleks umbes päev enne seda kuulnud isa omaette imestamas, et astmekinnitused mingil seletamatul põhjusel ikka veel päris läbi mädanenud ei ole.

Kuigi trepil oli endiselt terve hulk astmeid, millest keegi veel läbi sadanud ei olnud, võttis isa selle siiski maja küljest ära ja pani mu magamistoa ukse ette hoopiski väga ebamugava ja suurte sammuvahedega redeli (mis võib-olla selgitab seda, miks viimaste ööde jooksul ei ole siin pööningul käinud ühtegi õitsilist; samas ütleb siiski üsna vähe selle kohta, miks neid varasematel öödel siia sattunud ei ole…).

Järgmisel päeval võttis isa minu tungival nõudmisel ette trepi kapitaalhoolduse. Hoovist oli tükk aega kuulda saagimise ja puurimise hääli. Kuni üks hetk, pärast veidikest vaikust, kerkis mu uksele järkjärgult ja vaevaliselt kõigepealt tohutu suur must vihmavari ja seejärel ka isa nägu. Isa nentis, et tõesti ebamugav on ronida, eriti vihmavarjuga, ja teatas siis, et kahetsusväärsel kombel on tal tekkinud kaks takistust — esiteks hakkas vihma sadama ja teiseks lõppesid tal otsa vajaliku pikkusega kruvid. Aga et kuna tal tegelikult oli siiski täiega olnud kavatsus mu trepp valmis saada ja tegelikult pool ongi juba valmis, siis ta leiab, et ma võiksin ta siiski preemiaks Suursadamas selleks suveks avatud restosse sööma viia.

Vanas Suursadama sööklas avati nädal tagasi Ungru nimeline resto ja külalistemaja. Seega selgub ilmselt suve jooksul (ja no kuna see on meile kaugelt kõige lähem söögikoht, siis eks me ilmselt ikka sinDSC_8290na tagasi satume), kas erinevad kiiksud tulenesid sellest, et me oleme ometigi ju Hiiumaal või on see lihtsalt alguse asi. Ja noh, tegelikult läks kõik ju hästi. Kui me sisse astusime, oli kogu väike ruum paksult rahvast täis. Kolm suuremat seltskonda ja kaks peret istusid laudade taga. Ohu märk tundus see, et mitte kellelgi neist ei olnud ees sööki. Läbi söögisaali sahmis tohutul kiirusel erivenat teenindavat personali ja kokkasid, aga meile tõi menüü leti pealt lõpuks igaks juhuks ikkagi isa ise. Kõige selle tõttu suhtusime arusaadava skepsisega meilt lõpuks tellimust võtma tulnud noormehe väitesse, et pearoogadega läheb aega 15-20 minutit. Veerand tundi hiljem oli ainuke süüasaanud inimene söögisaalis üks rinnalaps. Kümme minutit pärast seda oli kogu klientuuril toit ees.

Ilmselt oli kogu 30pealine kattaus lihtsalt juhuslikult kõik enam-vähem korraga saabunud. Sellest hoolimata aitas asjade sellisele kulule kaasa fakt, et trendikale saarerestole kohaselt on menüüs kolm eelrooga ja neli pearooga (selliste endast lugupidavate Tallinna hipsterirestode hindadega), mistõttu sai korraga sissesadanud tellimusterahe puhul ilmselt rakendada natuke liinimeetodit.

Aga toit ise oli aus. Mina võtsin kukeseenepasta, kus ma eriti hindasin toredat värsket kollast pastat (niipalju ei hinnanud, et kõik see oli paksu tillikihiga kaetud, aga pärast kõiki neid aastaid on küll puhtalt minu oma viga, et ma ikka veel unustan Eestis toitu tellides täpsustada, kuidas tilliga lood on — vastupidiselt ühele Õigele Eestlasele, kes paneb tilli rohkem ja igale poole, kardulast jäätiseni, olen mina pigem selles šokeeritud välismaalaste seltskonnas, kes teineteist Facebookis selliste õuduste eest hoiatavad). Isa võttis lambaliha ja tema soojemapoolsem leige suhtumine sellesse on põhimõtteliselt sellist tüüpi toitlustusasutuse puhul üsna suur tunnustus.

Ma siiski ei ole päris kindel, kaua peab vastu nende tahe hoida uksed avatud iga päev kella üheteistkümneni õhtul. Sellesmõttes, et praegu on muidugi terve saar välja müüdud ja nii ja pilgeni täis laevad, viimne kui üks, on neljapäevast saadik väsimatult vuhkinud rahvast kohale vedada, aga ajalugu on näidanud, et terve suve jooksul ongi siin kaks sellist nädalavahetust (mis minusuguse paadunud oma kadakapõõsas puhkaja kohati täitsa tasakaalust välja viivad) ja muidu on ainuke koht saarel, kus üldse mõnda inimest näha on võimalik Kärdla Selveri ees. Isegi praegu on saar kogu massi üsna hästi suutnud absorbeerida, sest kui vastu õhtut Sandraga Kärdlast vanaemale soojapuhurit käisime otsimas, oli ainuke teine teedel kohatud auto meeletu aeglusega meil ees veniv politseibuss (roolis olnud Sandra teatas ärritunult, et on ju ometi seadusevastane nii aeglaselt sõita ja liiklust takistada, aga siis keerasid kitsed ikkagi sellesama Suursadama poole ära ja me kujutasime ette, et restos on puhkenud suuremat sorti kähmlus ja kohale kutsutud politseinikud loodavad, et kui nad väga ei kiirusta, siis ehk laheneb asi enne nende kohale jõudmist siiski ise ära).