kohvikute päev

Kõik kodukohvikute päevast

Sandra kirjutab, et:

Minu kodukohvikute lugu ulatub iidsete aegade tagusesse aega kui Uue Maailma Tänavafestival oli veel cool. Mäletan hästi, kuidas selle festivali üks tutvustusfraasidest oli “Ütle naabrile “Tere!””. Nüüd on see pigem nagu: “Ütle läbi masside ettevõtjatele ja teenusepakkujatele ja hipsteri foodtruck’idele “Tere!””. Mis ei tähenda, et ma sinna “Tere” ei lähe ütlema. Lihtsalt ilmselt väsinud pereemana, kes otsib oma lastele tegevust. Ja saab tõenäoliselt maitsvat vegan junk’i. See ränt sai nüüd läbi. Toona pidasime emaga 3 aastat Õunakohvikut, taustajõududeks teised käepärased pereliikmed. See oli kontseptsiooniga kohvik, nimelt said absoluutselt kõikide toodete peaosalisteks õunad. Pirukad, leib ürdivõiga, chutney’d, moosid, õe tehtud kringel, õunad ise, mahl jnejne. Lõpuks oli nii, et kogu kraam oli otsas ja poest sai toodud pehmet Kirde saia ja õunamoos sinna peale tõi veel spurdina korraliku varanduse sisse. See oli väga vinge üritus, igal aastal omade täiendustega. Näiteks vahepeal oli sündinud Troonipärija. Lõpuks väsisime sellest täiega ära ja festival läks ka üle käte ära. Korra sain 2 aastat tagasi sellest osa kui taaskord rasedana Koidu tn kohviku kondiitrina kahel õhtul maiustusi valmis treisin.

Eelmisel aastal aga viis elu mind Tallinnast 65 kilomeetri kaugusele Harjumaa veerele elama. Rõõm oli suur kui augustis leidsin end kodukohvikute keskelt. Vana huvi asja vastu tärkas ja mõtisklesin ka enda kohviku üle, aga teadsin kohe, et pooleaastase lapse kõrvalt ei ole ma võimeline tegema asja nii nagu seda oma vaimusilmas ette kujutan. Respect neile naistele, kes sellest hoolimata saavad hakkama vägitegudega, mina see ei olnud. Pigem tundsin kohe, et seedin sel aastal, tajun vaibi, kompan piire, mida rahvas tahab ja soovib. Kuna kirg taimetoidu vastu on suur ja pöördumatu, tahtsingi teada, kas olen kohalikest inimestest selles osas valgusaasta kaugusel või mitte. Esiti tundus küll nii.

Sellel aastal valmis kevade lõpus terrass, mille natuke lõin eos juba sellise, et siin saaks ühe kuni mitme laua taga kohvikulaadseid rõõme nautida. Aga uudiseid selleaastase kohvikutepäeva kohta ei tulnud ja ei tulnud… Kuniks korraga tavapärasest teine korraldaja asja käsile võttis ja kuulutas juuli keskpaigas, et augustis saab kolmel nädalal nautida kodukohvikute rõõme. Kiire logistika paikapanemine selgitas välja, et kõik võimalikud abikäed saavad 18. augustil õla alla panna. Kuna plaanisin pakkuda korralikku sooja kõhutäit, magusat ja jooke, eeldasin, et veedan kogu ürituse köögis. See aga tähendas seda, et härra abikaasa pidi olema tellimuste vastuvõtmise peal ja ühtlasi oli plaanis avada mänguasjade kirbuturg, mistõttu ka kuueaastast tuli suure tõenäosusega pisut arveldamisega aidata. Takkajärele kuulsin, kuidas neljaeurone transformer anti kenasti nelja sendi vastu üle. Siis oli vaja lapsehoidjat. Kes jagab oma andunud tähelepanu pooleteistaastasele Noorprintsile? Lõpuks oli see tädi H, kes pani Noorprintsi vankrisse, peale 70 meetrit olid tal silmad kinni mispeale käidi 9-kilomeetrisel tiirul, hiljem tagastati väga puhanud ja rõõmus väänik. Hommiku kattis ära mu ema, niiet kella üheksast kuni kella 15ni ei olnud ma Ema. Mistõttu kõik ka üldse toimida sai.

Aga asjast lähemalt – Mannatera taimetoidukohvik. Kontseptsioon seekord oli mõistagi taimetoit. Eesti keeles ei ole see kuigi paljuütlev, aga sisult pidi kohvik olema 100% plant-based, ei mingeid erandeid. Eesmärgiks oli tutvustada mitmekesist ja tervislikku vegantoitu, mis maitsetes kompromisse ei tee. Härra küll kohvikutepäeva hommikul arvas, et piim kohvile võiks olla ikka TAVALINE ka, aga ma materdasin selle plaani kohe mutta. Vastupidi, olin lausa kohvile hankinud veganite suure lemmiku kohvipiima (Oatly iKaffe, koorene kaerapiim, mis kohvi sees mingit erimaitset ei tekita). Toitudest plaanisin kindla minejana lasanjet, mille rikkalik tomatikaste sisaldab ohtralt köögivilju, hakkliha tekstuuri aitab tekitada hakksoja ja läätsed; juustukastme moodustab ootamatu kolmik sojakoorest, lillkapsast ja maitsepärmist. Teiseks valmis nädal enne idee teha midagi, mis meenutaks oma olemuselt paneeritud kalaga burgerit, teate küll, krõmps frillice, sibul ja hapukurgimajonees. Kala asemel aga paneerisin riivsaia sees tofut ja nori.

Kolmandaks pidi olema midagi kerget (seedimise JA valmistamise mõttes). Selleks oli koorene tomatisupp läätsede ja brokkoliga. Siinjuures tänan oma endist tööandjat Kristiinat, kes andis mulle üleüldse kogemuse väikeses köögis samaaegselt valmistada erinevaid roogasid suuremas koguses. Magustoidud minu isiklikud lemmikud – suhkru- ja nisuvaba Snickersi-laadne batoon tervisefännidele, mahlane suvikõrvitsabraunitort kirsside ja kakaokreemiga ja tummine dessert tumedast leivast, kaneelist ja šokolaadist, lisandiks marjad. Joogipooliseks minu pikaaegne lemmiksuvejook – angervaksasiirupist limonaad. Angervaksad hakkasid juba juuni lõpus õitsema ja sain neid igaksjuhuks juba suuremas koguses siirupiks teha, kuigi kohvikupäevade toimumises kindel ei olnud.

Ja kõike seda plaanides tegin asjasthuvitunutele ka Facebook’i ürituse, milles tavapärast sotsmeedia reklaami ka iga veidi aja tagant tegin. Sealse tagasiside põhjal sain aru, et pean tunduvalt oma plaanitavaid toidukoguseid suurendama ja ma ei eksinud.
Kella 12ks 18. augustil avas kohvik oma uksed. Terrassil oli kaks lauda ca kümnele inimesele, muru peal hoovis veel kuuele. Terrassi kõrval laius kirbuturg – nädalate jooksul kokku korjatud, sildistatud ja ärasorteeritud riideid ja jalanõusid, vidinaid ja pudinaid ning hunnik mänguasju.

Esimesed kliendid olid kohal juba enne lõunat. Ja kui kell lõi 12, siis hakkasid kõlama hõiked sellest, kuidas saabub selline ja selline auto ja kuidas järjekord on aiast välja. Ja sellega lõppes minu hoovipidu ja ma suundusin kolmeks tunniks kööki, kust küll igal võimalusel üritasin tuttavatele naeratama tulla, aga kuhu Härra mind uksel kohe tagasi saatis järgmiste tellimustega. Kõik lauad ja mängualad olid kogu aja võetud. Mingil hetkel oli mul köögis kogu selle tohuvapohu keskel ajakirjanik, kes kuskile kohalikku sõnumitoojasse minu käest pika intervjuu võttis ja pärast hunnik pilte klõpsis. Köögis oli sel hetkel küll nagu plahvatus toimunud, loodetavasti kustutasid toiduelamused sellel proual selle mälestuse…

Lõppskoor oli nii umbes-täpselt 22 lasanjet, 32 burgerit ja 15 supikaussi. 75 magustoitu. Seda kõike kolme tunni jooksul. Punkt kella kolmeks oli vaikus majas nagu ei toimuks siin küla vahel mitte midagi. Lubasin lõpuks oma 86-aastase vanaema kööki nõusid pesema, kes juba tund aega nurga taga luusis, et millal ka tema käe külge saaks lüüa. Tänuväärne soov, aga ilmselt te mõistate, et kui on plaan helikiirusel tuuleveskina köögis ringi vehkida ja selle kõige keskmes on üks omas auväärses tempos liikuv vanaproua, siis see asi ei klapi hästi 🙂 Kuna magustoidud said juba kahe tunniga otsa, jõudsin teha (kuidas? Mis hetkel?) kaneelisaiataigna, aga valmis said need soojad pirukad kõige lõpetuseks kui nii muuseas üks vanapaar kõige viimaste klientidena hoovi hiilis, oma märkmepaberil nimekirjast meie kohviku nime maha tõmbas ja kohusetundlikult endale midagigi soetas ja sama märkamatult saia nosides ka hoovist haihtus. Ja läbi see trall oligi. Vaikus oli kõrvulukustav, aga rahulolu oli suur.

Väga õnnestunud, plaanipärane, lõbus, hullumeelne ja äge sündmus. Üksi ma poleks kindlasti millegi sellisega hakkama saanud ja üleüldse ei tahakski, mu famiilia oli suurepärane tugi. Ja kohalikud sõbradki! Köögi abitööline, barista ja ettekandja – minu ema – keksis ka vahepeal suurest elevusest, et küll on tore! Teeme veel!
Well. U bet!

Edit: ma oma pikas jutujadas unustasin tähelepanu pöörata, et mu soov oli rõhuda ka taaskasutusele (kirbuturg, hinnad olid enamikus mõnekümnesendised) ja ka pakendivähesusele ja sorteerimisele. Kasutasime põletatavaid nõusid, lisaks oma enda koduseid söögiriistu. Jah, kasutasin siin-seal soja jms, aga samas kui vähegi võimalik, siis ka oma aia saadusi ja koduküla tublide elanike omi!

Massi(teemaline)postitus

Hanna kirjutab, et:

Photo 31.07.15 18 08.35

Meil on siin Hiiumaal sel nädalavahetusel igasuguseid erinevaid päevi, eksole, aga peamiselt on meil siiski kohvikutepäev. Meeldival kombel oli mul sel aastal meeles sellel mitte osaleda. Eelmisel paaril aastal on see mulle meenunud alles siis, kui ma juba koos meeletute rahvamassidega mööda Kärdla tänavaid trambin ja erinevates hoovides herilastega ja järjekordades vahele trügivate kübaratega prouadega võitlen.

Sest no kui on üks asi, mida ma ei talu, siis on need meeletud rahvamassid (hmm, jälle üks asi, mis mulle ei sobi — blogipidamisest on niipalju kasu olnud, et endale hakkab ka sellest pretensioonide loetelust selgeks saama, et ma olen ikka high maintenance, enne oleks täiega tagasi ajanud, et misasja, lihtne inimene, kõik sobib, kunagi ei kaeble). Meeletud rahvamassid kuumal suvepäeval on veel muidugi eriline piin. Aga sellesmõttes ma jällegi ei kurda, et eelmisel aastal avastasin ma enda jaoks korralikumalt eel- ja järelkohvikud, mis on üle terve saare laiali ja seetõttu oluliselt vähem rahvastatud. Pealeselle tutvustavad uusi kohti või vanade kohtade uusi võimalusi. Lemmikuks on siiamaani eelmise aasta pühapäevane eriliselt tšill järelkohvik Salinõmme sadamas.

2015 eelkohvikud Soonlepa karjamõisa hoovis ja Hellamaa kiigeplatsil

2015 eelkohvikud Soonlepa karjamõisa hoovis ja Hellamaa kiigeplatsil

2014 öine eelkohvik Tahkuna tuletorni juures

2014 öine eelkohvik Tahkuna tuletorni juures

2014 järelkohvik Salinõmme sadamas

2014 järelkohvik Salinõmme sadamas

Üldiselt Hiiumaal õnneks veel rahvamassidega probleeme pole (kuigi, tunnistan, see suvi on olnud kõige rahvarohkem, aga meediakajastusest ja muidu seltskondlikust grapevine’ist tundubki, et Hiiumaa on sel aastal in). Eile veendusin, et kui massiüritusel ikkagi tingimata on vaja osaleda, siis parem seda juba teha siin, sest isegi need ei ole nii massilised. Selles kategoorias on minu jaoks siiamaani esikohal siiski see Bryan Adamsi kontsert kahe suve tagusel Rock Summeril, kus oli täiesti optimaalne rahvastikutihedus (nagu oli neid inimesi seal Lauluväljakul, ei hakand kõhe või esineja pärast kurb, aga samas sai täitsa ilma trügimata hakkama) ja pealegi olid kõik laulud nooruspõlvest toredasti tuttavad. Aga eile Kärdla laululaval Vallatuid Veste kuulata oli ka täitsa, selline, mugav. Auto sai probleemideta kohe värava taha parkida ja kümme minutit enne algust oli neljandas reas veel kohti vabalt. Ega ma väga palju lugusid ei teadnud, aga poisid oskavad ju laulda küll. Ja lamiseda, kolmene formatsioon annab sellesmõttes päris häid võimalusi “kahekesi ühe vastu” kombinatsioonideks, sest ühel on nüüd keskharidus ja teise kunagine wardrobe malfunction ei vaju ilmselt kunagi päris unustuste hõlma ja kolmas on oma kultuuripreemia täiega välja teeninud sellega, et osaleb jõudumööda kõigis eesti bändides (mistõttu oli tal ka eelmisel nädalavahetusel Folgil 43 kontserti).

Photo 31.07.15 22 18.36 Photo 31.07.15 22 19.13 Photo 31.07.15 22 18.56

Üldse on mul ainult häid kogemusi saarel selliste teenuste tarbimisega, mille puhul koduses Tallinnas võiks minna suuremaks trügimiseks, noh, et oleks mõistlik raamat või näputöö kaasa võtta, kui neid tarbima lähed. Partnerkaarti oleks ehk saanud ka mõnes pealinna teeninduspunktis peaaegu sama vähese vaevaga ära vahetada, aga näiteks ARKis läks mõni aasta tagasi küll eriti sipsti lubade vahetamisega. Ja sel suvel astusin ühel vihmasel õhtupoolikul kiirelt, enne reserveeritud restoranilauda suundumist (jah, restoomaniku pärast muidugi hea meel ja nii, aga see, et inimesi on nii palju, et peab reserveerima on küll ilmselt jõulise allakäigu algus) läbi ka kohalikust EMOst (poole selgajäänud puugi küsimuses). Seal oli peale minu ka ainult üks saksa noorpaar. Ja noh, letti, nõu, abi ja raha ära anda sai väga eeskujulikult. Privaatsusega oli kehvem lugu, sest seda, milline konkreetne “naistehäda” saksa tütarlast vaevas, diagnoositi põhimõtteliselt keset koridori. Aga ega seal koridoris lisaks neile ka kedagi peale mu sõbranna muidugi ei olnud.