helsingi

Soome lahe jääle marssimine on ohtlik igal aastaajal*

Hanna kirjutab, et:

Ma ei ole küll suomea äitinkielenä puhuva ja nii, aga kas see ei peaks olema “heikkoa jäätä”?

Täpselt viisteist aastat tagasi olin ma Helsingis Erasmus-tudeng. Umbes täpselt poolepeale olin jõudnud oma semestrise välislähetusega.

Täna ringi tuiates hakkasin mõtlema selle peale, et kuigi minu linnapargiarmastus oli selleks ajaks juba väljendunud, jõudsin ma tolle poole aasta jooksul Kaivopuistosse siiski ainult kaks korda. Esimene kord oli siis kui me Eesti saatkonnas Riigikogu valimas käisime. Sest noh, me olime siiski politoloogia üliõpilased ja need ei saa suurest süütundest pärast nädalate kaupa magada kui nad valimas ei ole käinud. Sellele tihti üleskerkivale maailmakõigetüütumale küsimusele, et kes sinust saab (või ärritavamas vormis küsimus-avaldus “Sinust saab siis president, jah?”) oligi kõige õigem vastus, et kvalifitseeritud valija. Tuglase Selts korraldas tookevad ka Helsingis valimisdebati, kus me muuhulgas küsisime Andres Tarandi käest suht ülbelt, et kas tema teab, kuidas häälest saab mandaat. Tema ei teadnud, ja kui ma õigesti mäletan, hakkas midagi hämama ühikate ette pargitud kallistest autodest. Meie teadsime.

Teine kord oli ilmselt kunagi juuni alguses, minu kõige viimasemal Soomes elamise päeval, kui isa oli mulle ja mu asjadele (lauaarvuti ju ometi ja nii) järele tulnud ja me pidime pool päeva kusagil surnuks lööma enne kui õhtusele odavale SeaWind nimelisele rekkajuhtide praamile saime. (Rekkajuhtide praamil oli silmapiirini rekkasid ja nurgas väike puhvet, kus müüdi siukseid pippuripihvi portse, et tavainimene võis ennast üsna kergesti ära nikastada.) Siis me parkisime lihtsalt kauni merevaatega parklasse ja käisime vaheldumisi jäätist ostmas ja jahte vaatamas.

Tegelikult ei käinud ma tolle poolaasta jooksul üldse eriti kusagil. Isegi mitte kodus, kuigi see oli ju suht lähedal. Mõneti tulenes see muidugi tihedast ühikapõhisest sotsiaalelust ja kõikehõlmavast vaesusest, aga peamine põhjus oli siiski ilm. Sest kui täna oli siin selline mõõdukalt ebameeldiv -2C, pluss tuulest veidi lisaks, siis toltalvel oli detsembri algusest kuni märtsi lõpuni stabiilselt umbes -20C, kohati ka -25C ja no mis see põhjamaa naisele, eksole, aga samas mõjus siiski veidi piiravalt.

Juba kohalesaamine oli närvesööv, sest ma pidin 8.jaanuaril ennast üles andma, aga selleks ajaks oli minister Liina Tõnisson juba nädalaid igal hommikul raadios puhkinud, kuidas tema ei jaksa enam seda jääd lõhkuda ja ähvardanud laevaliiklusele lõpu teha.

Kuidagi ma lipsasin ikka läbi, aga veidi aja pärast sõitis Helsingist Tallinnasse tõesti ainult üks kõige võimekam laev, kusagilt ringiga. Mu sõbrad ei lasknud ennast heidutada ja käisid ikka Tallinnas odavat suitsu ja alksi varumas (noorte inimeste faking motiveeritus, eriti arvestades, et seda suitsu pidid nad ju pärast õues tegema), aga need päevakruiisid käisid sellise graafikuga, et kuus tundi laevas, kaks tundi maa peal ja siis jälle kuus tundi laevas. Koos kõigi nende inimestega, kes olid ilmselgelt ainult alksi järel käinud. Ma ükskord käisin ühel sellisel laeval Helsingis sadamas vastas ja no siukest transpordivahendist väljuvat loomaaeda olen ma näinud ainult sel sügisel, kui Brüsselis väljus Kopenhaagenist tulnud lennukist seltskond, kes oli seal olude sunnil istunud 5 tundi (kuigi nad lennukisse sisenedes olid arvestanud tundkahekümnega) ja kellele nende tähelepanu sellelt asjaolult hajutamiseks oli ilmselt põhjalikumalt tutvustatud baarikapi sisu. Kiirlaevad alustasid tol kevadel 12.mail, tolleks ajaks oli jää niipalju lahti sulanud, et mahtusid läbi.

Soome tolleaegne peaminister Paavo Lipponen tekitas rahva seas meeletu pahameeletormi, sest pakkus üldisi küttevajadusi silmas pidades, et ehk võiks inimesed ainult üks kord nädalas saunas käia. Soomes olid tol aastal ka umbes Eestiga samal ajal üldvalimised ja ma ei taha küll spekuleerida, aga Lipponen igatahes mingil põhjusel kaotas. (Lippost ehk veidi lohutas, et talle ära teinud proua püsis ametis kõva kaks kuud.)

Kõik kaasnev muidugi ei olnud negatiivne. Ühikas, kus me elasime, asus Põhja-Haagas, 7km kesklinnast, sügavas metsas, kuhu oli silma alt ära ehitatud terve hulk kõrgeid kortermaju, mille peamisteks elanikeks tundusid olevat töötud soome sinikraed. Hilisel hommikupoolikul kooli suundudes võis kuulda, kuidas nad kohalikus ravintolas (mitte segi ajada ruokaravintolaga, eksole, kus peale meelelahutuse ja õlle sai ka süüa) karaoket laulsid. Igatahes oli viimane variant linnast peolt koju saada kell 2.40 keskvaksalist väljuv linnalähirong. Sellega oli ainult see häda, et rongipeatusest ühikasse oli kümme minutit läbi sügava metsa. Aga noh, me lähtusime olude sunnil sellest, et milline üleinimlik vägistaja ootab -30C käes kell 3 öösel tunniajaste vahedega käiva rongi pealt tulijaid. Võib-olla oli puhas juhus, võib-olla tormasime surnukskülmumise vältimise eesmärgil liiga kiiresti mööda, aga me ei kohanud seal isegi ühtegi liputajat.

Rongi pealt sai poole kilomeetri kaugusele Unioninkatul asuvasse kooli mööda täpselt kaardistatud tunnelite ja kaubanduskeskuste süsteemi nii, et õues pidi olema maksimum kümnendiku sellest. Valgustatud kodulähedased liuväljad kuulusid põhiõiguste hulka ja kuna talv oli lõppematu, siis sain uisutamise päris hästi selgeks.

Ja noh, ilmselgelt oleks võinud minna hullemini — näiteks õppis mu sõbranna samal talvel Rovaniemi ülikoolis (millega seoses — palju õnne sünnipäevaks, Triin!).

 

*see on üks minu absoluutseid lemmikuid mu keskkooliaegse ajalooõpetaja tabavate one-linerite pikas reas

Advertisements