rahvaste sõprus

Ma kolisin

Hanna kirjutab, et:

Ma kolisin.

Ilmselt on mõistlik seda postitust niimoodi lakooniliselt alustada.

Alustuseks kolisin ma välja oma kolmetoalisest 65m2 kesklinnakorterist, kus ma olen 7 aastat elanud. Või noh, ütleme, et ma kolisin oma isikliku elu sealt välja. Aga sellest täitsa piisas (nagu iga inimene, kes kunagi kusagilt välja kolima on pidanud ilmselt valuliselt hästi teab). Sellesmõttes, et juuksuri juures tuli just jutuks, et kuna ma ei ole oma telekat kuude kaupa sisse lülitanud, siis ma ei saa enam päris kindel olla, kas see töötab (ja ärgu muretsetagu, ma ei ole üks nendest “meie pere loeb teleka vaatamise asemel küünlavalgel raamatuid” snoobidest, ma lihtsalt kasutan telekavaatamiseks peamiselt arvutit — samas, ma sain täna just eelmise kuu elektriarve, mille valguses (hah!) on küünlavalgel raamatulugemise ideel teatavat jumet), aga vanasti kui seda siiski aegajalt juhtus, sattusin ma kanalite vahel klõpsutades mõnikord TLC saatele “Hoarders” ja pärast mõningast õõvastuses ekraanijõllitamist sain rahulolevalt endale kinnitada, et hoolimata teatavatest tendentsidest on minu korter siiski veel sellisest olukorrast kaugel. Nüüd sahtlitest vanu kosmeetikanäidiseid ja sülearvuteid välja loopides ei saanud ma selles siiski enam nii kindel olla. (Telekas töötab — lülitasin selle sisse, et teada saada, milliste pakettidega ma liitunud olen ja see oli loomulikult TLC peal; viimasest korrast on see kanal saavutanud uue taseme, sest parasjagu oli eetris keskmises sünnitusfaasis naiste mälumäng.)

Siinkohal tahaksin veidi pikemalt peatuda teemal “Prokrastineerimine kui tõsine ja ohtlikult alatähtsustatud haigus”. Kus on kliiniline ravi ja toetusgrupid? Ma olen kindel, et prokrastineerimine rikub elusid ja lõhub perekondi, vähemalt samal tasemel kui alkoholism ja keskeakriisid. Ma ei imestaks, kui selguks, et prokrastineerimine tapab. See on selline maagiline allakäiguspiraal — mida kauem sa millegi tegemist edasi lükkad, seda raskem on sellega peale hakata, seda rohkem su enda võimetus sulle ajudele käib. Võib-olla on võimalik olla rõõmus, süümepiinadeta prokrastineerija, aga mina kindlasti selliste hulka ei kuulu. Asjade ärategemine on üheksakümne kaheksal juhul sajast kordades kergem kui elada selle teadmistekoormaga, et mis kõik veel tegemata on. Ja samas, sellest täiesti teadlik olemine ei muuda mitte muffigi. Isegi asjaolu, et 24 tunni pärast väljub lennuk muudab suht vähe, sest kogenud prokrastineerija aju suudab seda tõlgendada kui “sul on veel 24 tundi aega hullunult tegutseda”, mitte kui “18 tundi prokrastineerimist + 4 tundi hullunult tegutsemist + 1 tund muude tegevuste vahele hajutatult ägisedes looteasendis lamamist ja suitsiidimõtteid + 1 tund lennujaamas hüsteerilist analüüsimist, mis kõik jäi tegemata või maha”.

Mis kesklinna korterist edasi saab? Sellekohane teadaanne on tulemas. Watch this space.

Kuhu ma kolisin? 21m2 konteinerisse.

Hea küll, läheneme siis niipidi, et ma kolisin Haagi linntubaa Hollandis (kuigi enamuse aega olen senini veetnud Leidenis). Kolisin peamiselt selle tõttu, et sai. Et käia natuke veel koolis (eelmine aasta näitas, et see mõjub ajule hästi), elada natuke teistsugust elu ja samas lühendada märkimisväärselt oma tööteed (Brüssel on siit poolteist tundi rongisõitu, Eestist, teadagi, lõppematu klaustrofoobne teekond). Pluss, noh, Euroopa Liit patsutas õlale ja andis taskuraha kaasa. Ehk siis, jah, kord dekaadi jooksul peab inimene ikka Erasmus-tudeng olema. Mistõttu ka see 21m2 konteiner. Ehk siis ühiselamu. Mis koosneb üksteise otsa laotud suurtest metallkonteineritest, ühes otsas välisuks, teine ots üleni aken. Peenem oleks ilmselt öelda, et tegemist on stuudio-tüüpi eluruumiga. Noh, et ma ei pea õhtul koju tulles muretsema selle pärast, kas 18-aastane värskelt oma seksuaalsuse avastanud narikaaslane on endale pubist, loengust või supermarketist kellegi leidnud või mitte.

rattad mv

Nagu Inglismaalt pärit klassikaliste keelte magistrant Ben (näeb täpselt selline välja ka — plisseerkrae perioodi Blackadderi teemaline t-särk pruuni triiksärgi all ja kõvasti eneseiroonilist huumorit) paar õhtut tagasi ütles, kui ta vanemad peaksid küsima, et noh, milline see Holland siis on, siis saaks tema oma pooleteisenädalase kogemuse põhjalt öelda, et täpselt selline nagu kõik ette kujutavad — hoomamatu hulk kanaleid ja jalgrattaid ja õrn ever-present kanepihõng kõige kohal.

Liikluskorralduslik hierarhia on selline, et kõige kõrgemal kohal troonib jalgrattur. Kõige madalamal kohal on autojuht, mis tuleb selgelt välja ka sellest, et vähemalt südalinnas ei ole mitte ühtegi valgusfoori. Mootorsõidukite juhid on ilmselt orienteerunud sellele, et igal suvalisel hetkel teeb vähemalt kolm jalgratturit endast parimat, et neile võimalikult ootamatult rataste alla viskuda. Jalakäijrustbucketa asub kusagil seal nende kahe vahel (ja on pealegi üldjuhul lihtsalt jalgrattur, kes viibib parasjagu ühel või teisel põhjusel oma rattast veidi eemal). Kui kõik osapooled teavad oma kohta ja on täie mõistuse juures, siis peab jalgrattur liikluses põhimõtteliselt kartma ainult teist jalgratturit. Eriti selliseid minusuguseid, kolmanda päeva omasid, kes vahepeal ikka natuke üritavad külje pealt sisse sõita või ette keerata. Oma ilmselgelt ülemakstud tupsununnu (seesama seal kõrvaloleval pildil) olen juba hellitavalt Rustbucketiks ristinud. Mõningased maalilised roostekolded on nii eeldatavates kui ootamatutes kohtades, kuigi kaugelt petab täitsa ära ja sõidab ka üsna meeldivalt sujuvalt. Eesmine porilaud on aja poolt veidi ebastandardse kujuga sepistatud saanud. Millegipärast on “Barcelona” peale kirjutatud.

Mis puutub sotsiaalsesse külge, siis ma ei usu, et ma oleksin kohanud siin kedagi, kes on rohkem kui 25 aastat vana. Eelmisel nädalal oli mind pandud orientatsioonigruppi koos umbes kümne bakatudengiga, kes kõik olid eranditult väga nunnud ja toredad (ja õnneks mitte päris 18-aastased). Ma ei hakanud neid oma vanusega šokeerima — mitte, et seal midagi häbeneda oleks või ma suurt midagi selle koha pealt ära teha saaks, aga ega ma paadimehedisegi päris hästi ei osanud sellesse vanusevahesse kuidagi suhtuda. Kui jutuks tuli, ütlesin, et olen 30+ ja nemad ütlesid, et tõesti, oleks mulle 28 pakkunud küll. Eelistan vaadata sellele nii, et olen nooruslik (teine variant oleks, et lapsik, eksole). Grupis olevad kaks austraalia poissi ainult toetavad minu juba eelmisel aastal aluse saanud õelikku-positiivset hinnangut tänapäeva noortele meestele. Mõistlikud, vaimukad, arvestavad ja progressiivsed. Iisraeli tüdruk, kes enne ülikooli minekut oli mõnda aega sõjaväes. Väikestviisi püromaaniakalduvusega tüdruk Itaaliast, kellel teised  teavad juba elava tule läheduses silma peal hoida. Suurte silmadega ja kergesti erutuv kreeka tšikk, kes õpib küll rahvusvahelisi suhteid, aga, nagu eile õhtul baaris lamisedes selgus, ei tee vahet majoritaarsel ja proportsionaalsel valimissüsteemil (mis natuke iseloomustab ka seda, mis on minuarust viga rahvusvahelistel suhetel kui eraldiseisval erialal).

Orientatsiooninädala programm koosnes peamiselt erinevates Leideni linna parkides muru peal istudes nisutoodete söömisest (arvestades siinset läbivat saiakultust ei saa ma aru, kuidas neil ei ole suuremat probleemi kõhukinnisusega — samas muidugi selle puhul lapsed murulka väidetavalt kanep aitab), nii et isegi 22-aastased unistasid juba normaalsest söögilauast ja suvikõrvitsatest. Mis mind alguses natuke eksitas, oli see, et suht esimese asjana hommikul kokku saades tuli alati jutuks, et mis me täna joome, mis kõige tõhusam oleks ja kust me seda kõige soodsamalt saame. Nüüdseks olen ma aru saanud, et see pole mitte niivõrd fundamentaaleksistentsiaalne tudengiprobleem, mille teravuse ma olen jõudnud aastatega unustada, kuivõrd tooni andis üks meie grupi juhtidest, siin elavast heal järjel šoti perest pärit piltilus tütarlaps, kelle puhul ma arvaks, et tegemist on paadunud alkohoolikuga (tema joogivalikuks oli tavaliselt haljas viin, eelistatavalt mingi mahlaga, aga kui seda ei leidu, pole ka hullu), kui ta ei oleks 21-aastane eelmisel reedel bakalaureusekraadi kätte saanud psühholoogiatudeng (tal on ka võrdselt piltilus hollandi poisssõber, umbes sama vana, kes on selline heast perekonnast sofistikeeritud jõmm). Laupäevast saadik pole ta saanud ülejäänud grupiga eriti hängida ja grupi tavapärane nivoo on püsinud 1-2 õlle juures.

katusega sild

Pühapäevaõhtuks üritati organiseerida pizzaõhtut ühikas (siin on üle kahesaja konteineri üksteise otsas, aga peaaegu mitte mingisugust sotsiaalset ruumi), mis läks vahelduva eduga. Vanuseküsimus oli veel teravam, sest kui orientatsioonigrupp koosnes vahetusüliõpilastest, kes olid seega juba natuke ülikoolis käinud, siis siin oli terve armee oma bakaõpinguid alustavaid särasilmseid 18-aastasi (peaaegu kõik õpivad eriala nimega International Studies, mistõttu ka elavad Haagis, sest seda eriala, nagu ka minu oma, õpetatakse Leideni ülikooli Haagi kolledžis; kokku pidi neid IS inimesi kursusel olema 500 ringis, pfft). Üks briti tšikk kirjeldas mulle väga pikalt ja nunnult, rattadkuidas ta pidi oma fairy lightside seina saamiseks oma kõige kõrgemad kontsad jalga panema ja voodi peale ronima ja siis haamri puudumisel jalgrattapumbaga naelu seina taguma. Ja mina mõtlesin, et ühestküljest peaks kõigi eelduste kohaselt tapeedi taga suht varsti metall vastu tulema ja teisestküljest, kas naelte seinatagumine mitte deposiidile halvasti ei pruugi mõjuda. Ei öelnud muidugi midagi, naeratasin ja noogutasin mõistvalt. Kui üks eksistentsiaalselt sigaretti pahviv skeptilise ilmega tütarlaps tutvustas ennast psühholoogiatudengina, pidin peaaegu kõva häälega naerma hakkama. Cause I’m jaded and old, get it? Üldiselt olen pidanud noorsooga sammu pidamiseks installeerima omale telefoni rakenduse nimega WhatsApp, kus koondunud ühikavestlusgruppi pannakse, nagu mulle on mulje jäänud, iga õhtu lihtsalt üks number, mis siis sümboliseerib seda konteinerit, kus antud õhtul on elu keskpunkt. Üks õhtu tulin näiteks koju koridoris kõlava “I Will Always Love You” ühislaulmise saatel, mis avaldas mulle muljet, sest isegi “The Bodyguard” film tuli välja varem kui enamik neist inimestest sündinud on.

Ja siis eile läksin magistritaseme loengusse lootuses, et ehk seal on vähemalt mõni, kes 30nele läheneb ja no dice. Elukestev õpe, my ass. Natuke naljakas oli ühe aine puhul see, et kaks hollandi prouat annavad inglise keeles ainet 16le üliõpilasele, kellest 3 ei ole hollandlased (meenutas mulle, kuidas eelpoolmainitud sofistikeeritud jõmm, kelle inglise keel on väga hea, reedeõhtuse šoti-Jenga — nagu joogipits, mitte nagu rahvus, kuigi mäng, mille pakendis oli lisaks puuklotsidele ka neli pitsi, kuulus muidugi šoti tütarlapsele — sessiooni ajal õudsalt tõhusalt räige hollandi aktsendiga inglise keelt järele tegi). Aga ainult naljakas, mitte valus, nagu eelmisel aastal kui mõni eesti õppejõud enesekindlalt inglise keeles loengut andis.

pood ja ratas

Et siis, muidu on kõik septembrikuine uus ja tore (kuigi natuke kurnav) ja noh, Holland ja eriti Leiden piltilusad, aga terve mõistuse säilitamise nimel on mul ilmselgelt aegajalt siiski hädasti vaja teha väikeseid väljasõite täiskasvanute levialadesse. Õnneks paiknen ma muidugi naeruväärselt heade rongiühendustega Lääne-Euroopas, nii et see ei tohiks olla kaelamurdev ülesanne. Kõik täiskasvanud on loomulikult ka teretulnud siia. Naabritüdruk lubas kummimadratsit laenata kui vaja.

lamamistool mv

Töönädala taustatingimused

Hanna kirjutab, et:

Ma ei saa küll veel midagi lõplikku väita, sest pool töönädalat on veel ees ja tibusid teatavasti loetakse reedeti, aga mulle tundub, et see praegune siin meeldib mulle külastatud Brüsseli hotellidest kõige rohkem. (Neid ei ole nüüd kõike arvesse võttes muidugi ülemäära palju — hakkasin pealiskaudselt kokku lugema ja sain veidi üle kahekümne, aga vahepeal oli variatsioon aastaid väga väike.) Ruumi on kõvasti, kõik vajalikud kellad ja viled on olemas (hommikul silusin mingi miniatuurse lahtivolditava kontraptsiooni peal tööpluuset ja mõtlesin, et kui meie riigis ka Ikea oleks, siis mul võib-olla isegi oleks kodus triikimislaud), dekoor on modernselt rustikaalne ja sümpaatne.

zö viewJa vaade on siin igatahes kõige parem. Elutoadiivanilt läbi kahepoolemeetriste akende otse tohutusuurtele, nende taga kõrguvat peegelklaasist eurohoonet täielikult varjavatele plaatanitele ületänava pargis. Ja pargis aset leidvale elule — mängivad lapsed, rähklevad koerad, piknikku pidavad pesionärid. Tööle ja koju tormavad europersed.

Sest, jah, teine suur boonus on see, et ta on vajalikele ametihoonetele mõnusalt lähedal. Arvestades, kuivõrd labiilne on siin sel nädalal olnud ilm, on see lähedus mind juba mitu korda suuremast katastroofist päästnud. Soodne asukoht on muidugi endaga kaasa toonud ka bedpideva ohu tööle hiljaks jääda. Sama häda oli mul läbivalt näiteks keskkooli ajal, sest ma elasin koolist ülejärgmises majas. Hommikul trepikoja uksest välja tormates kuulsin, kuidas koolis helises kell ja nägin teisi omasuguseid ümberkaudsetest majadest ummisjalu välja pudenemas. Kümnendas klassis oli meil kolm päeva nädalas esimene tund inglise keel ja see, et ma iga kord kolm minutit pärast kella uksest sisse sadasin ajas õpetaja nii närvi, et ta lõpuks ei lubanud mind enam tundi.

Peale selle on kohe nurga taga toidupood ja asutus, mis, nagu selgub, on üks põhiline europersete lihaturg. Sellesmõttes olen ma oma elu muidugi täiesti valesti elanud, et ma olen ju ometi terve ilmatuma hulga aastaid ka nagu külgepidi europerse olnud, aga sellest kohast ei olnud mul aimugi (ettevõte nimega “The Wild Geese”, kui keegi veel teenimatult teadmatuses on).  Eile tegime seal pärast tööpäeva väikese lõõgastava veini, aga siis oli ta veel selline täiesti tavaline suht iseloomutu toitlustusasutus. Õhtupimeduses pidi see väidetavalt kõik muutuma. Kuna mul järjekordselt ei ole kaasas litritega pluusi, siis ilmselt jääb see ka sel korral minu poolt tunnistamata. Nagunii on korteri uksel vapustavalt keeruline sissepääsukood (pühapäevaõhtune telefonivestlus mulle ilmekalt uksekoodi deklameeriva anonüümse naishäälega võttis juba nüri ameerika komöödiaseriaali mõõtmed, sest mina olin pikast reisist veidi sooda ja see tähis, mille kohta tema läbivalt ütles “dääš”, millist märki minuarust sellel klaviatuuril ei olnud, osutus pärast pikki läbirääkimisi siiski märgiks #, “jees, äšštääg, jees”), nii et kui nädala selgroo murdmisega veidi liiga hoogu minna, siis ei pruugi enam pärast koju sisse saada.

Hotellikorteri üheks miinuseks on, et lisaks suurepärasele vaatele välja, on siin ka mõneti ootamatult hea vaade sisse. Esimesel hommikul pahaaimamatult vannituppa sisenedes avastasin, et ka seal on suht maast laeni aken, kohe vanni kohal, kuhu ei ole mitte voguemingisugust katet ette nähtud. Aken on küll vaatega hoovi poole, aga hoov on ümberkaudsel umbes kümnel majal ühine. Lahendasin ootamatu olukorra enda jaoks nii, et otsustasin sellest mitte oluliselt välja teha — mitte, et ma nüüd seal akna ees sensuaalseid postkaardipoose oleks võtma hakanud, aga kui ma ei saa kunagi teada, kas keegi nägi mingeid juppe, mida ma võib-olla niiväga vaatamiseks välja panna polekski tahtnud, siis pole seda ju samahästi olnudki. Ehk siis võib-olla olen olude sunnil naabruskonna Ugly Naked Guy, aga ainult kaks päeva veel, ehk kannatavad ära.

Ja suurepärasest pargivaatest paar klikki vasakul on seina peal mingi kahtlase väärtusega ent üllatavalt massiivne maaljas kunstiteos. Näeb väljAdelea nagu oleks keegi tahtnud kangesti riskeeriv olla, aga otsustaval hetkel siiski põnnama löönud. Või siis tegelikult ikkagi ei tea, millised naisterahva suguelundid välja näevad. Või noh, arvestades kui mittemidagiütlev ja ebamäärane see osa pildist on, võib-olla ka meesterahva omad. Kahtlase väärtusega kunsti siiski taasakaalustab hästi kohe tema vastas olev suur mustvalge Adele (mille puhul ka ajalooline ja haruldane selfie).

Et siis, jah, kui keegi oleks mulle öelnud, et sa mine Hiiumaale ja palun, võta see suur kotitäis täiesti tasuta raha ka kaasa, et seda oma äranägemise järgi kulutada, siis ma muidugi oleks pigem teinud seda. Aga kui juba peab tööl olema, siis polegi siin nagu niimoodi vahelduseks väga viga.

 

Empaatiline intsident

Hanna kirjutab, et:

Antud lugu ei ole sellest, et ma oleksin millegi kangelaslikuga hakkama saanud. Või isegi üldiselt (ja vastupidiselt ülejäänud elanikkonnale) eeskujulikult hea inimene, kingitus kaaskodanikele ja taskuMcGyver, kes iga laitmisväärilise vea korral silmagi pilgutamata appi tõttab. Kui, siis natuke nagu vastupidi.

Jalutasime sõbrannaga eile õhtul, nii umbes 11 ajal läbi vanalinna autoparkla poole, kui nägime, et teisel pool teed on kõnniteele kössi vajunud valges jalgpallisärgis keskealine härra. Tundus nagu tukastaks, aga väga sügavalt.

Esimene instikt ei olnud meil kummalgi, et läheme uurime, mis viga ja kas saaks aidata. Oli hoopiski, et keegi peaks uurima. Sest meie oleme väetid naisterahvad ja tänaval magav härra on siiski tundmatu suurus. Aga kui neli või viis täies elusjõus meesterahvaste seltskonda oli paari minuti jooksul magavast härrast üle astunud või suuremat peenetundelisust üles näidates härrast märkimisväärse kaarega möödunud, jõudsime järeldusele, et ei jää siiski midagi üle, tuleb ise pöördumine teha.

Meie esialgse müksimise ja torkimise peale ei teinud härra teist nägugi (väetid naisterahvad, noh), aga hetk hiljem liitus meiega ka üks noorpaar, kus meespool oli ameeriklane. Ja kuna keskmine ameeriklane on üles kasvanud keskkonnas, kus ilma kodanikualgatuse ja ligemesearmastuseta surekski pool ühiskonda ära (sest igasugune riigipoolne sotsiaalne tugi on pehmelt öeldes lünklik), siis haaras ta kohe ka ettevõtlikult ohjad. Poputas magava härra kiiresti üles, tuvastas, et see on lihtsalt jõudsast alkoholitarbimisest veidi kurnatud (mitte üledoosi saanud süstiv narkomaan või mõne muu meditsiinilist iseloomu ataki ohver) ja veidi hiljem tõstis härra ka käepäraselt möödunud taksosse. Härra oli pesueht šotlane, mistõttu oleks temast ehk veidi keeruline olnud aru saada ka siis, kui kõik vestluspartnerid oleksid olnud kained, aga üsna ruttu sai siiski selgeks, et ta teab, mis nime kannab tema hotell (tuli välja, et see asus pmtst kahe tänava kaugusel) ja et tal on ka raha, et taksojuhi vaev kinni maksta.

Niisiis, kellegi elu ei õnnestunud jällegi päästa. Üsna kindlasti oleks härraga kõik korda saanud ka siis, kui me oleksime lihtsalt edasi jalutanud. Vähe sellest, et ameeriklane oleks nagunii hetk hiljem kohale purjetanud, ilusal suveõhtul oleks härral olnud ka täitsa okei seal kirikuseina najal paar tundi tukastada, et siis enda jaoks sobival hetkel kark alla ajada ja saja meetri kaugusele hotelli orienteeruda. Võib-olla oleks härra olemasolu meenunud isegi tema sõpradele, kes oletatavasti ka siiski kusagil läheduses viibima pidid.

Samas ei ole asjaolu, et tänavale äravajunud inimene on lihtsalt purjus siiski mingi kaalukas põhjus teda sinna vedelema jätta. Esiteks juba sellepärast, et võib-olla ta siiski ei ole lihtsalt purjus.

Ja noh, inimese puhul, kes teisipäeva õhtul kella 11ks on jõudnud punkti, kus ta tukastab kõnniteel, küünarnukk marraskil ja käes katkised päikseprillid, ei ole ilmselt tegemist kõige parema planeerijaga. Isegi kui tal oli mingi plaan, siis vaevalt, et see päris sellist kulminatsiooni ette nägi. Halb planeerimisoskus ei ole siiski otseselt põhjus, miks inimest eriliselt hukka mõista või arvata, et ta on ära teeninud temaga selle tagajärjel aset leidnud teatava traagika-potentsiaaliga ebaõnnetused. Sest noh, kellel meist ei oleks olnud olukorda, kui meist endist rohkem või vähem sõltumatutel asjaoludel esialgsest plaanist kõrvale kaldumine on endaga kaasa toonud ettenägematuid ja ebamugavaid tagajärgi.

Et siis. Jube mõnus oleks pärast sellist intsidenti tunda ennast oluliselt parema inimesena kui inimkonna keskmine. Tegelikult, tõele aru andes, sunnib mind sellises olukorras tegutsema mitte niivõrd au- ja õiglustunne, vajadus ajada õiget asja (või isegi magus mõte sellele piiritule tänutundele, mis päästetud inimest kindlasti pärast valdama peab; see eeldab muidugi, et tal on üldse meeles, et ta päästetud sai — elu on näidanud, et tihtipeale on lõhkised püksid, kompaktpeegel või küünarnukk või silmade ootamatu tundlikkus päevavalgusele järgmisel päeval ainuke märk sellest, et õhtu kuidagi tavapärasest hoogsamalt mööda saadetud sai), vaid pigem lootus, et kui mõni mulle lähedane inimene peaks poolteadvusetult tänaval tukastama (isegi kui ta on lihtsalt napsutamisega hoogu läinud, aga eriti kui tal näiteks süda jupsima on hakanud), siis leidub siiski veel mõni selline, kes saab kuidagi üle oma esimesest tugevast instiktist edasi jalutada.

Ja ma tean küll, et appiminek võib mõnikord abistaja vastu pöörduda, sest on inimesi, kes tõesti, tõesti ei taha päästetud saada või üldse mingisugust abi. Aga mis siis, kui see just praegu sinu ees lahtirulluv inimdraama (traagiliselt suur või naeruväärselt väike) ei ole üks sellistest?

Bem vindo a Lisboa ehk daamid väljamaal

Hanna kirjutab, et:

Kui me kunagi jaanuari lõpus reisiaega paika panime, vaatasin ma hoolikalt üle oma kevadise tunniplaani ja avastasin sealt täpselt sellise suurepärase sobiva augu. Kõik varasemad linnapuhkused tšikkidega (ja kuna see oli nüüd juba kolmas kord, siis tohib seda traditsioonks kutsuda, ma saan aru) andsid alust arvata, et tegemist saab olema tegusa ent tšilli nädalavahetusega.

P4110313a

Et siis, esiteks. Mul ei ole mitte kunagi mitte ühegi lennukipiletiga nii palju jama olnud kui seekord. Ja ometigi olen ma päris palju lennanud (SASi äpp ütleb, et puhtalt nende teenust kasutades 3.84 korda ümber maakera). Lõppkokkuvõttes ei jäänud mitte ükski neljast lennukiotsast selliseks nagu ta piletiostulehel “Osta” vajutades tundus. Alustuseks oli hea kodune Nordica edastanud piletimüüjatele mingi täiesti suvalise kellaaja oma aprillis käivituvale Tallinn-München liinile. Ostes teadsin, et väljub 12.35, piletid saabusid kaks sekundit hiljem väljumisajaga 7.00, tekitades meile Münchenisse 11,5h ooteaega. Umbes kuu hiljem lahendas Lufthansa selle küsimuse omaalgatuslikult sujuvalt nii, et tühistas meie München-Lissabon piletid ja asenduseks pakkus 6.55 väljuvat lendu. Et siis, jah, midagi ulmevaldkonnast — jätkulend väljub viis minutit enne esimese lennu algust. Ja noh, tagasi pidime me tulema läbi Brüsseli, aga kuna sealt kadus mõneks ajaks lennujaam, eksole, siis tühistus umbes nädal enne lahkumist ka meie tagasilend. Siinkohal pean piletiostulehe Airtickets24 kiituseks ütlema, et kuigi nad peaaegu kunagi ise ühendust ei võtnud nagu nad seda meilis lubasid, siis lahenesid minu telefonikõnede peale kõik probleemid suht sujuvalt, kiiresti ja meie kasuks.

Ja noh, lihtsalt sellepärast, et loenguid ei ole, ei tähenda ju ometigi, et minu 4 päeva kestnud reisi ajal ei oleks olnud kahe grupitöö tähtajad. Pluss üks vahetult enne seda. Ja lõppkokkuvõttes kujunes nii, et 15 tundi pärast kojusaabumist läksin ma tagasi OLYMPUS DIGITAL CAMERAlennujaama ja lendasin kaheks päevaks Strasbourgi tööle. Ja sealt naasmisega samal päeval oli veel ühe essee tähtaeg. Mis tähendas seda, et vähemalt ühel hommikul läksid teised lapsed muuseumi ja mina võtsin arvuti ühes ja akna all tugitoolis istet. Vähemalt oli kena vaade.(Aga noh, grupitööde puhul on teadagi kaugelt kõige olulisem grupivalik — tulemuste põhjal tundub, et vähemalt selles olen ma jube osav. Etteruttavalt võib aga öelda, et seda viimast esseed tehes jooksis juhe sirinal kokku ja pärast kolmetunnist ekraanipassimist ja üha suurenevat paanikat selle üle, et ajus ükski sünaps aset ei leia, läksin ma igasuguseid tähtaegu eirates lihtsalt ära magama. Millest oli kasu.)

Photo 22.04.16 3 34.44

Photo 22.04.16 3 34.56

Praca do Comércio, alt ja ülevalt

Lissabon ise oli nunnu. Hoolimata sellest, et me tegelikult siiski ei suutnud kinni pidada esialgsest kindlast kavatsusest mitte süüa restoranis, mille menüüs on pildid. Tegelikult kukkusime selle ree otsast maha juba esimesel pärastlõunal, umbes kaks tundi pärast saabumist. Lihtsalt sellepärast, et ilma põhjaliku eeltööta on jube raske leida ühtegi ilma piltideta restorani ja sisseviskajad on jube jõulised. Esimese õhtupooliku omas olid vähemalt enam-vähem kvaliteetsed pildid. Ükspäev sõime natuke sellises ka, kus olid väga koledad koduse värviprinteriga prinditud pildid väga koledatest toitudest, aga tõesti väga vähe, sest see 2-eurone supp, mille me sealt saime oli ka äärmiselt halb.

Teine diil, mille me minu mahitusel esimese täispäeva õhtuks tegime, oli et ühes poes võib veeta maksimaalselt 10 minutit. Või noh, et sellise ajaga peab kassasabasse saama. See oli minuarust eriti hea diil, sest mina olin see, kes pidi tänavanurgal passides otsad andma kui teised Benettoni poes üüratuma aja lasteosakonnas veetsid. Päästis ainult see markoonijäätis, mida kõrvalkohvikus müüdi. Järgmisel päeval sai niimoodi kellasid ühtlustades väga tõhusalt tervet rida turistipoode külastatud ja kellelgi ei jäänud midagi olulist ostmata.

Kuna ootamatul kombel on meil Portugaliga kahetunnine ajavahe (see tabas eriti ootamatult lennukis, kui selgus, et poole tunni asemel on vaja lennata veel poolteist — sest noh, kesse hakkab selliseid asju kodus ette uurima), siis hakkasid regulaarsema päevarežiimiga daamid kella üheksa ajal juba vaikselt ära kukkumaPhoto 22.04.16 3 34.24. Sellele ei aidanud muidugi kaasa ka see, et paigast olid täitsa ära ka söögi- ja eriti joogigraafik (millele omakorda panustas täiesti viisakate alkohoolsete jookide suhteline odavus, eriti kui neid osta meie kohalikust nurgapoest). Ja kuna igale poole, eriti aga Bairro Altosse, kus elu kees, oli vaja meie juurest Baixast julmalt mäest üles rühkida, siis kippus õhtuti tekkima väike motivatsioonikriis. Laupäevaõhtul suutsime ennast siiski kokku võtta, autasuks leidsime mingi suht suvalise väikese baari, kus põhimõtteliselt olid inimeste mahutamiseks uksed ja aknad eemaldatud ja rokkis väga fanki kahest vanemast härrast ja ühest nooremast tüübist koosnev trumm-bass-sünt trio. Ma ei usu, et see kümnele ruutmeetrile mahutatud rahvamass päris tuletõrjeeeskirju täitis, aga kui hollandi poissmeeste vahel väga eesmärgistatult tegutseda, siis oli võimalik isegi veidi tantsulaadselt põlvi nõtkutada. Südaöösel visati meid sealt siiski välja, mispeale me otsustasime minna sööma. Sinna kala- ja sushirestorani, mida meile oli soovitatud ja kus meil kell pool üksteist ei olnud õnnestunud lauda saada.  Nüüd, kui osade inimeste bioloogiline kell hakkas saama kolm, õnnestus ja toit oli nii hea (pluss, menüüs polnud ühtegi pilti), et läksime sinna veel järgmisel õhtul tagasi, et olukorrast veidi objektiivsem ülevaade saada.

Küll aga võib laubaõhtusest alkotarbimisest ootamatult kasu olla. Sest teel baarist restosse, sellises normaalses pooleüheses rahvamassis, vaatasin ma ükshetk vasakule ja avastasin võõra naisterahva käe oma sõbranna ridikülist. Võõras naisterahvas eemaldas minu hüüatuse peale käe ja jätkas oma tütarlastegrupiga häirimatult teekonda mööda tänavat. Sõbranna kontrollis kiirelt olukorda, tuvastas, et rahakotti ridikülis pole ja kappas grupile järele, üritades nendega veidi läbirääkimisi pidada. Prouad loomulikult ei saanud üldse aru, millest ta räägib ja andsid elavate käeliigutustega märku, et turist on ilmselt aru kaotanud. Ja kadusid siis rahvamassi. Üritasime parasjagu leida  telefoninumbrit, millele helistades saaks kaartid kinni panna, kui sõbranna käe pükste tagataskusse sirutas ja sealt rahakoti välja võttis. Sest ta oli vahetult enne baari sulgemist, ainult rahakott käes, käinud meile uusi jooke ostmas ja polnud jõudnud seda ridiküli tagasi panna. Ja ma saan aru, et niimoodi kokteilijoomise õigustamine on natuke nagu olukord, kus Pipil oli hea meel, et tal see plekkpurk aia otsa jalutades peas oli, sest muidu oleks võinud koledal kombel haiget saada ja Annika juhtis tähelepanu asjaolule, et kui purk poleks Pipi vaatevälja häirinud, siis ilmselt oleks aia otsa jalutamise tõenäosus oluliselt väiksem olnud. Aga ikkagi, lõppkokkuvõttes oli sõbrannal siiski ka õhtu lõpetuseks alles rahakott.

Pühapäeval käisid teised ülalkirjeldatud põhjustel ilma minuta mingis nurgataguses muuseumis ja siis läksime kõik koos Belémi. Photo 22.04.16 3 32.51Alustuseks sõitsime trammiga olude sunnil ühe peatuse jänest, siis ronisime viisakate väikekodanlastena maha, et pilet osta. Ja siis katkes mingil müstilisel põhjusel kogu trammiliiklus ja järgmised tund aega tiksusime niisama peatuses. Kuigi oleks võinud kohe selle kohaliku rongi peale minna, mis sealtsamast kõrvalt ka Belémi viis. Ja selle rongiga oleks võinud ka tagasi tulla, sest õhtuks oli trammiliiklus taastunud ja kõik inimesed olid trammi peale tulnud.

Belémiga olid meil suured plaanid, sest seal on veel terve hunnik muuseume. Alustuseks läksime tõllamuuseumi, kus selgus, et tõllamuuseume on lausa kaks, kõrvuti, eraldi piletitega. Küsisime veidi kurnatud olekuga piletimüüjalt, et miks kaks. Ta vastas, et kuratsedateab, valitsus on loll. Ilmselt puhas räkit. Siis läksime Jeronimóse kloostrisse (seesama pitsiline seal pildil), mis oli omaPhoto 22.04.16 3 31.10 suurushullustuses suht hingemattev. Ja selleks ajaks kui me sealt tulema saime, oli meremuuseum juba suletud. Ühel reisikaaslasel on perekondlikel põhjustel mere vastu väga kirglised tunded ja üsna hingelõhestav oli vaadata, kuidas ta nüüd nukralt ümber maja käis ja kinnist muuseumi telefoniga pildistas. Lohutuseks viisime ta siis lähima veekogu juurde, mis õnneks oli ainult umbes 100 meetri kaugusel. See oli tegelikult küll selline suuremat sorti jõgi, Rio Tejo nimeks, aga kuna me juba algusest peale olime kippunud talle viitama kui merele, siis ajas asja ära küll. Pealegi sai antud jõest väidetavalt üsna varsti pärast seda vette ehitatud matsakat torni ka meri, mis meri.

Elamine oli seekord oluliselt vähem umbkeelne kui eelmine kord Barcelonas ja üldiselt polnud talle suurt miskit ette heita. Küll aga jäime veidi nõutuks kui õhtul magama minnes avastasime, et kolmepeale on meile kahte voodisse pealevõtmiseks jäetud üks tekk ja üks suuremat sorti lina. Telefoneerisime Emmale (Emma oli meid  korterit tutvustades ärgitanud vajadusel iga kell ühendust võtma), kes teatas, et niimoodi vastu õhtut on tal väga raske, kui mitte ilmvõimatu, midagi ette võtta ja soovitas meil konditsioneer sisse lülitada. Järgmisel päeval tõi siiski ühe lina juurde ja ühe tekilaadse asja ka. Tublide nõukogude inimestena saime hakkama.

Photo 22.04.16 3 35.18

Igatahes, Lissabon on igati meeldiv koht, kuigi väikse city breaki tarbeks ehk veidike kaugel. Hinnad on mõistlikud, trammid on nunnud, vaated on ilusad, teha on seda ja teist. Agressiivseid selfiekepi- või muude vidinate hõlma alt müüjaid peaaegu ei ole. Vähemagressiivseid hõlma alt narkootikumidepakkujaid oli mitu, eriti tol õhtul seal Bairro Altos, aga sellest ei tasu eriti erutuda, sest noore portugali kursavenna väitel on see peamiselt muru ja tuhksuhkur, leidlikematel ehk ka oregano. Ilm oleks võinud veidi soojem olla, aga võrreldes lähtekohaga oli sellega ka juba päris hästi.

Järgmisel aastal on plaanis Ljubljana. Mitu moori läheb, see sõltub sellest, nagu sai tuvastatud, kui paljud on padurasedad. Sest kunagi ei või teada, kui võid padurasedaks jääda.

Homecoming

Hanna kirjutab, et:

Teisipäeva hommikul ärkasin ma hotellivoodis umbes kell 9 üles sellepeale, et saabus SMS minu onult. Hetk võttis üldse aega, et aru saada, mis toimub, sest ma ei mäletagi, millal ma viimati enne seda SMSi sain, aga seda sõnumit nähes avasin ruttu arvuti, et täpsemalt aru saada, mis on juhtunud. Onule vastasin ka kiiresti, et ta ei muretseks — pommid lõhkesid lennujaamas, mille läheduses mina ei viibinud.

Mina pidin kella 10ks tööle minema, aga kell 9 veel magada oli sellesmõttes okei, et ööbisin tööhoonest umbes kolme (küll väga suure, ent siiski) maja kaugusel. Selleks ajaks kui minu akende taga katkematu sireenide koor tegevust alustas, olin siiski juba täitsa ärkvel ja asjade seisuga kursis. Kolmandat, metroos lõhkenud pommi ma muidugi ei kuulnud, sest plahvatus leidis aset sügaval maa all, aga linnulennult oli minu hotellitoast selle asukohani ehk umbes 300-400 meetrit.

Ja pärast seda läksid järgmised kaks päeva minu elust teistmoodi kui veel veidi varem oleks arvanud, aga samas mitte kardinaalselt teistmoodi. OLYMPUS DIGITAL CAMERA Sest töö jäi muidugi ära (tühja koosolekutesaali kõrvalt kabiinist leidsin vaid veidi punaste silmadega kolleegi, kellele oli just kohale jõudnud, et kui ta poleks tol hommikul oluliselt graafikust maas olnud, oleks ta ka vabalt võinud seal metroorongis olla) ja kojutuleku marsruut kujunes ka hoopis teistsuguseks (sest see lennujaam, kust ma algselt pidin lendama, on siiamaani rivist väljas), aga need mõlemad asjaolud on minu ja peaaegu kõigi teiste jaoks, keda see situatsioon kuidagi mõjutas, ebamugavus, mitte traagika. Tööhoonest väljudes nägin, kuidas politseinik turgutas maja ees pingil istuvat õrnalt katatoonilist ja roheka ilmega härrat (ma ei ole kindel, kas see on seesama härra, aga turgutamine igatahes käis sama koha peal) ja nurgapoe indialasest omanik rääkis, kuidas ta oli pidanud oma vennatütre haiglasse saatma, sest see oli saanud uudistest šoki ja ei suutnud enam hüsteerilist nuttu kuidagi pidama saada, aga isegi nende inimeste jaoks oli tegemist ajutise kataklüsmiga.

Minu ülejäänud päev möödus sõbranna elutoadiivanil erinevates uudistekanalites refreshi vajutades. Sõbrannaga käis väikestviisi võistlus, et kumma elusolekuteade Facebookis rohkem laike saab. Sõprade kümnekuune poeg tegi selle aja jooksul rõdul mitu uinakut ja ei lasknud ennast absoluutselt häirida iga natukese aja tagant jälle tihenevatest päästeautode signaalidest (meie natuke ikka lasime, sest päeva jooksul laekuvad segased sõnumid ei andnud eriti head ülevaadet sellest, kas paugutamine on selleks korraks lõppenud või mitte). Õhtuks oli juba täielikult taastunud ka toidu kojutellimise teenus.

Järgmiseks päevaks (mis oli juhtumisi ka minu juubel) tegin mitu korda ringi oma reisiplaanid ja lõpuks startisime koos kolleegiga kella 8 ajal hommikul taksoga raudteejaama suunas. 5-kilomeetrine taksosõit võttis aega umbes tunni, sest osad suuremad tänavad ja kõik pikemad tunnelid olid kinni ja seetõttu kõrvaltänavad kõik umbes. OLYMPUS DIGITAL CAMERARaudteejaama ukse juures vaatasid hambuni relvastatud ent üliviisakad sõjaväelased kohvri sisu hoolikalt läbi. Hoolimata sellest oli rongi oodata natuke kõhe.

Frankfurti lennujaamas oli ainuke tavapärasest erinev nüanss see, et tšekkinni alas tegelesid politseinikud väikestviisi rassilise profileerimisega ja oli asunud pealtnäha väga sõbralikku vestlusse mitme ilmselgelt islamiusulise reisijaga. Või võib-olla oli tavapärasest erinev hoopis see, et mina seda märkasin. Turvakontrollis panid rõõmsad onud kaasa lennujaama logodega šokolaadijäneseid ja soovisid häid pühi. Ja üldse, mida kaugemale jäi Brüssel, nii ajaliselt kui distantsiliset, seda väiksemaks jäi ka igasugune ohutunne. Kopenhagen oli juba nagu Kopenhagen ikka, Tallinnast rääkimata. Kõik see võttis lihtsalt nii kohutavalt kaua (viimane lennuk maandus veidi enne südaööd, õnneks ikkagi Tallinnas, kuigi Taanis lennukitrepil inimestelt käsipagasit kokku korjanud härra kinnitas närvilisematele rahustavalt, et ärge muretsege, saate selle Vilniuses väljudes kohe tagasi), et võin selle vist auga kuulutada oma elu kõige pikemaks sünnipäevaks.

Pärast seda kõike (ja enne muidugi ka) on palju räägitud sellest, et terroristide eesmärgiks on meid kartma panna ja et sellele ei tohi alla anda, sest muidu on nad võitnud. Ja noh, ilmselgelt on see tõsi, aga see ei ole minuarust nii straightforward siiski. Sellesmõttes, et mõningane hirm kui emotsioon ei ole ju iseenesest halb asi, hirm ongi see, mis hoiab meid tegemast ohtlikke ja rumalaid asju (näppe seinakontakti toppimast, eksamiks mitte õppimast, lühikese süütenööriga vägivalduritega tüli norimast, alkohoolseid jooke segamini joomast jne.) Terroristid võidavad siis kui meie hirm hakkab ahistavalt mõjutama meie igapäevaelu, muudab selle kohmakaks ja ebamugavaks, võtab meilt ära meie privaatsuse ja vabad valikud. See ju peab olema nende eesmärk, sest kui nende eesmärk oleks meid kõiki maha nottida, siis selleks on oluliselt tõhusamaid mooduseid.

Juba täitsa mitu aastat tagasi, kui me Sandraga veel mõlemad vanemate juures elasime, juhtus ühel sügisööl selline intsident, et läksin kempsu ja sealt väljudes nägin, kuidas vatijopega pätt minust paari meetri kaugusel majast väljus. Kogu maja oli kottpime ja vaikne ja esimesel hetkel ei saanud ma olla päris kindel, et pätt pole kogu mu ülejäänud perekonnal kõrisid läbi lõiganud, aga lõppkokkuvõttes selgus siiski, et ilmselt narkojoobes tüüp oli lihtsalt välisust katsunud, avastanud, et see on lukust lahti ununenud ja igaks juhuks sisse astunud. Tüüp jõudis puistata ainult ema esimest ettejuhtuvat tühja käekotti, siis hakkasin mina kobistama ja tema põgenes. Kui ema pärast seda õhtuti enne magama minemist oma käekotti peitma hakkas, ütlesin ma selgelt välja, et see on vale. Enne magama minemist tuleb kontrollida, kas välisuks on ikka lukus, aga mitte mingil juhul ei tohi lasta endal tekkida tunnet, et sul ei ole omaenda kodus turvaline olla. Sest niimoodi ei saa elada.

Võib arvata, et Brüsseli lennujaamas (ja ehk mujalgi) hakatakse inimesi ja nende asju kontrollima nüüd juba hoonesse sisenemisel. Mis on ka arusaadav, sest inimesi ei saa ju lihtsalt terrorismile mitte järele andmise nimel maha nottida lasta. Aga sellisel juhul ei ole nendel kontrollidel enam midagi pistmist reisilennukite relvadeks muutmise vältimisega, vaid asi on lennujaamahoonetes kui tihkelt asustatud avalikes ruumides. Mis tähendab, et sellist turvakontrolli oleks vaja ka kaubanduskeskustes või pargiväravates, raudtee- ja metroojaamadest rääkimata. Või noh, veelgi kindlam oleks ju kehtestada reegel, et asju tohib kaasas kanda ainult läbipaistvates kilekottides. Ja taskuid ei tohi olla. Ja noh, kusagilt sealt jookseb siiski see piir, kui terroristid on võitnud.

Niisiis, mul, ilmselgelt, ei ole sellele kõigele mingit lahendust välja pakkuda (lahendus on ennetamine, aga mina siit oma magamistoavoodist ei oska küll öelda, kuidas seda tegema peaks). Seda ma siiski tean, et ma ei lase sellistel asjadel oma käitumist mõjutada (rohkem kui ühiskond mind selleks, oma metallidetektorite ja suletud tänavatega, tingimata ei sunni). Kuigi see ei ole nagunii mingi otsene väljavaade, ka Brüsselis, ka keset eurokvartalit, ka päeval kui kolm pommi on juba lõhkenud, siis suremine ei ole nagunii kõige hullem asi, mis elus juhtuda saab (kaugelt kõige hullem asi, mis elus juhtuda saab, on nende inimeste kaotamine, keda sa armastad — nii, et kui on vaja mingeid stiimuleid, mis hoiaksid sind eluohtlikke lollusi tegemast, siis mõte nendest inimestest, kes sinust hoolivad, võiks olla üks päris tõhus selline).

Ühesõnaga, ei olnud see minu kojureisimine päris rongid ja vein, kuigi oli rong ja erinevates lennujaamalaundžides oli ka vein, sest oli ju siiski sünnipäev. Oli hoopis selline pikk ja kihiline lugu.

 

Mina, see keskmine. Või siis mitte.

Hanna kirjutab, et:

Pean tunnistama, et suure osa oma teadlikust elust arvasin ma, et enamik inimesi on põhimõtteliselt samasugused kui mina. Või, teistpidi, et mina olen põhimõtteliselt keskmine inimene. Aastad on sellises maailmapildis muidugi märkimisväärseid korrektuure teinud. Sest ühestküljest suureneb aja jooksul paratamatult see selektsioon issanda loomaaiast, kellega inimene kokku puutub. Ja teisestküljest lüheneb aja jooksul inimese süütenöör (või, noh, vähemalt minu oma on seda teinud) ja väheneb kannatus kõigele ja kõigile võimalus anda ja igasugust arulagedust mõista üritada.

Mistõttu on esile kerkinud terve rida inimkategooriaid, keda ma lihtsalt ei mõista. Alates nendest, keda teiste inimeste intiimelu ja seksuaalseted eelistused ja ettevõtmised mingil põhjusel endast ära ajavad kuni täiskasvanud inimesteni, kes neid kannasangaga crocsi-kalosse kannavad. Üks neist eelpoolmainitud kahest sättumusest on muidugi ühiskondlikult oluliselt toksilisem kui teine.

Antud blogipostitus sai siiski tõuke kokkupuudetest kahe minu jaoks mõistetamatu nähtusega, mis oma radikaalsuselt jäävad selgelt kusagile eelpooltoodute vahele — pikaajalist traumat ehk kellelegi ei põhjusta, aga sekkuvad siiski isiklikumalt elu rahulikku kulgemisse kui teiste inimeste offensiivsed garderoobivalikud.

Sõna otseses mõttes takistavad kulgemist inimesed, kes täie südamerahuga maailma kõige ebasobivamatesse kohtadesse toppama jäävad — näiteks laskuvad sügavasse omavahelisse vestlusse täpselt selle koha peal, kus pöörduks rahvast välja sülitab või laotavad enda ja oma kandevahendid poes niimoodi, et teisel ei ole võimalik enam ei kitsaskohtadest läbi ega soovitavale kraamile ligi pääseda. Eelmisel nädalal toimusid Brüsseli eurokvartali kõige põhilisema koosolekutehoone ümbruses kõikehõlmavad renovatsiooni- ja ehitustööd, mistõttu inimmassid olid suunatud majja sisenema põhimõtteliselt mitukümmend meetrit mööda sakilist majaserva kulgevat poole meetri laiust vihmaveerenni. Ja ka seal oli härrasid, kes hommikul tööle tõtates enda eest ootamatult tuttava ülemise korruse kolleegi leidsid ja siis viisakusi ja põsemusisid vahetama jäädes praktiliselt kogu Euroopa lõimumisprotsessi ummistasid. Kõige eluohtlikumad selle kategooria esindajad on muidugi need, kes igasugustes transpordisõlmpunktides suurte kohvritega eskalaatoritel üles (või ka alla) sõidavad ja kohe pärast kaadervärgi otsast maha saamist seiskuvad. Tihtipeale on tõesti selle koha vastas tabloo või edasisi tegevusi abistavad suunaviidad, aga no niipalju võiks ikkagi platsinägemist ja sotsiaalset tunnetust olla, et arvestada tõenäosusega, et sa ei viibi antud avalikus ruumis ihuüksi. Ja ma tõesti ei saa aru nendest inimestest, keda ei sega see, kui nad teisi inimesi segavad.

Sama kategooria alamliik on ilmselt ka need inimesed, kes Sõpruse puiesteel teises reas 47 km/h sõidavad — jah, tõesti, seadusega on sul see õigus, aga see ei tähenda, et selline käitumine oleks õige. Ma olen aru saanud, et osad sellised inimesed arvavad lausa, et nad teevad oma mõõduka kulgemisega ühiskonnale teene, hoiavad oma blokaadiga teisi autojuhte seadust rikkumast, aga üldiselt arvan ma, et selline passiiv-agressiivne rahvasalklus on peamiselt väga tõhus road rage’ist tingitud liiklusohtlike olukordade tekitaja. Liikluskorraldusega tegelegu ikkagi need, kelle tööülesannete hulka see kuulub. Kui tundub, et kusagil on mingi olukord, millele oleks vaja nende tähelepanu juhtida, siis selle jaoks on ka olemas lihtsad ja sirgjoonelised kanalid.

Teine mainimist vajav täiesti arusaamatu mõttekäiguga inimeste kategooria (ja noh, mõistetavatel põhjustel on siinkohal peamiselt, et mitte öelda eksklusiivselt, tegemist meessoo esindajatega) on need, kes tutvumissaitidel ja -äppides vestluspartneritele ilma igasuguse provokatsioonita peenisepilte saadavad. Tutvumissaidid ja üleüldse sotsiaalmeedia on muidugi viljakas taimelava igasugustele vähem- või rohkemtüütutele inimveidrustele, aga nende vohavate peenisepiltide loogika ja motivatsioon jääb mulle tõesti täiesti mõistetamatuks. Võib-olla sellepärast, et ma ei ole meesterahvas, aga samas meeldiks mulle siiski mõelda, et minu isiklikus tutvusringkonnas on päris mitu meesterahvast, kelle jaoks ei ole esimeseks instinktiks ennast võõrale naisterahvale peenistpidi tutvustada.

La vie est

Hanna kirjutab, et:

Avasin peene haridustemaatilise internetikeskkonna Moodle’i, et sinna üles laadida oma peen essee. See teatas mulle vihaselt punaselt plinkides, et tööde esitamise tähtaeg kukkus 1 minut ja 46 sekundit tagasi. Vaatasin hämmelduses arvutikella ja uuesti punaseid numbreid ja siis märkasin, et kuigi kirjelduses on selgesõnaliselt välja öeldud, et tööde esitamise tähtaeg on 18.oktoober, on Moodle’is ülempiiriks seatud kell 23.55. Mühatasin solvunult ja saatsin essee õppejõule meiliga. Kell 23.59.

Mis ühestküljest tähendab muidugi seda, et kõik need aastad hiljem pole suurt midagi muutunud, aga teisest küljest jällegi, et algas nädal, selline harukordne, kus mul ei ole ei kooli ega tööd ja noh, ma ei tea, kas ma oskangi nüüd olla kuidagi.

Sest viimase kuu jooksul olen ma käinud kolmes riigis tööl ja selle vahel ja otsas peaaegu iga päev koolis, teinud kaks grupitööd, millest üks puhtalt oma süül suht pekki läks ja teine täiesti minust sõltumatult klassi parimaks osutus, kirjutanud ühe essee, käinud kursavenna 22. sünnipäeval, jäänud tapjanohusse ja sellest tervenenud, suutnud kuidagi suretada oma pesumasina, kududa paar lastekampsunit ja noh, vähemalt “The Good Wife” seriaaliga uuesti järje peale saada.

Ja ma tean, et on inimesi, kes oleks mängleva kergusega toime tulnud selle kõige ja palju enamaga, aga, tõesti, mina ei ole üks nendest inimestest. Ma arvan, et ainuke põhjus, miks ma üldse elus midagi tehtud olen saanud, paar korda isegi ülikooli lõpetanud ja nii, on madal enesehinnang ja stigmatiseeritud saamise kartus. Mõnikord ka see, et millegi mitte ära tegemine tundub kurnavam kui selle tegemine. Lahtiste otstega kaasneb pahatihti kõvasti bürokraatiat ja selgitusi ja enda uuesti kokku võtmist ja kõigeks selleks olen ma lihtsalt liiga laisk. Pesumasinaparandajale pole siiski jõudnud veel helistada.

Kursavenna 22.sünnipäev joonistub kogu sellest seeriast muidugi välja. Eks ta olekski tegelikult omaette oopuse ära teeninud, nii välisvaatluslikus kui sisekaemuslikus mõttes, aga kuna ma jäin seejärel kohe kirglikult haigeks, siis kaotas see küsimus oma prioriteetsuse. Igatahes olin ma seal peol, õnneks siinsamas naabertänavas, ainuke eestlane ja ilmselt ka ainuke üle 25-aastane. Minu viimasest 22st sünnipäevast on juba mõnda aega möödas, eksole, mistõttu on ka mõistetav, et ma olin mingid asjad ära unustanud — näiteks selle, et nii noorte inimeste korteripeol saab alkohol peaaegu kohe otsa, mistõttu tuleb paratamatult ära juua ka vanaonu aetud puskar ja see kahtlane magus jook, mille eelmised üürnikud mingil põhjusel maha jätsid. Selgituseks, et kolmekümnendates inimeste korteripeople sIMG_1615aabub igaüks vähemalt ühe, tihtipeale ka kahe pudeliga inimese kohta (ühestküljest on nii lihtsalt viisakas, teisestküljest on inimestel juba niivõrd kinnistunud maitseeelistused, et tuleb tagada enda jaoks sobiva joogipoolise olemasolu), samas ei ole kolmekümnendates inimestest tihtipeale enam nii meelekindlaid ja vastupidavaid alkotarbijaid, mistõttu kolmekümnedates inimeste korteripeo korraldajal on pärast tükk aega alkoholiga mureta. Kahekümnedates inimeste jaoks on ka sellesmõttes probleemitu ära juua kõik kapist leitud ja sõprade ja võõraste poolt pihku pistetud alkohol, korraga ja segamini, et kahekümnendates inimesed ei saa sellest juba öösel koju jõudes algavat tuumapohmelli, mis järgmisel päeval inimese teovõimetuks nartsuks, halvaks lapsevanemaks ja mõttetuks ühiskonnaliikmeks muudaks. Kui sa oled värskelt saanud 22, siis sa öösel võib-olla oksendad natuke kraanikaussi, aga hommikul ärkad siiski üles rõõmsa mõttega, et vot kui tore, et eile oli reede, sest see tähendab, et täna on ju alles laupäev ja õhtul saab seda kõike uuesti teha.

Teine asi, millesse ma pole varem eriti süvenenud, on see, et keskmine mõistlik kolmekümnendates inimene on siiski märkimisväärselt targem kui keskmine mõistlik varakahekümnendates inimene. Enda peal otseselt seda evolutsiooni märganud ei ole, aga tuleb välja, et paratamatult, tahad sa või ei taha, miskit hakkab siiski ajaga külge. Isegi kui sa oled enda arvates lihtsalt vaikselt oma elu elanud. Ja ma ei räägi siinkohal isegi sellest, et muidu loengutes igati asjakohaste, kohati isegi asjalike märkustega esinenud noor kursavend endisest vennasvabariigist suutis tõsiselt hämmarisse ajada tütarlapse Mehhikost, küsimusega “How do you say that in Mexican?” Sest arusaadavalt on sellises situatsioonis kõigepealt vaja kuidagi tuvastada, kas mitte pole tegemist suhteliselt viletsa huumorimeele väljendusega. Antud kursavenna juures pole ma senini mingit erilist huumorimeelt tuvastanud.

Hetk pärast seda kui ma olin tubli kohaliku giidina kogu seltskonna kesklinna toimetanud, otsustasin ma, et nüüd siiski aitab ja tulin ära takso peale. Ennast suhteliselt pastlaks joonud sünnipäevalapse võtsin ka peale (tema hilisema taksost väljutamisega oli veidi raskusi, sest ta keeldus enne lahkumast kui kuri vanakooli taksojuht pole ennast kallistada lasknud). Kodus ootas mind päev otsa sulanud sügavkülm, mille põhi vajas jääveest tühjaks ammutamist. Hoolimata suhteliselt konservatiivsest alkoholitarbimisest olin järgmisel päeval siiski teovõimetu narts, sest juba ärgates oli kurk jube valus ja nina tilkus. Võib-olla oleks liberaalsem alkopoliitika seekord isegi kasuks tulnud.

Ühesõnaga, oli väga meeleolukas ja palju toredaid noori inimesi, aga ma arvan, et mulle nüüd mõneks ajaks piisab sellistest üritustest. Et siis sotsiaalses mõttes pole see vanas eas koolis käimine võib-olla niipalju lisaväärtust andnud. Samas, selle loo alguse essee tarbeks lugesin ma siin ükspäev praktiliselt ühe raksuga läbi 50 lehekülge USA esimese rahandusministri poolt kokku pandud manufaktuure pooldavat aruannet Kongressile. Nii, et tähelepanuhäirete parandamise küsimuses on veel lootust.

Pildid, välja arvatud Ukraina poisi Volodya telefonist minuni jõudnud peoselfi, on tehtud Strasbourgis. Mul tegelt oli plaanis juba seal kirjutada, kaks nädalat tagasi, aga läks nagu läks. Samas näiteks seesama pilt siin on üks mu viimase aja lemmikuid, nii et ei raatsinud neid mitte postitada.

Pildid, välja arvatud Ukraina poisi Volodya telefonist minuni jõudnud peoselfi, on tehtud Strasbourgis. Mul tegelt oli plaanis juba seal kirjutada, kaks nädalat tagasi, aga läks nagu läks. Samas näiteks seesama pilt siin on üks mu viimase aja lemmikuid, nii et ei raatsinud neid mitte postitada.

Euroopalik õhustik

Hanna kirjutab, et:

Tegelikult ma muidugi annan endale aru, et isegi minusugusel peenel daamil, kes võib ühe käe sõrmedel ära näidata nende ruutsentimeetrite arvu, mis tema kehal üldse ja ka parima tahtmise korral päevituvad, on patt hakata ilma üle nurisema kolm ja pool tundi pärast seda, kui suvi kodumaale tegelikult ka saabunud on. Eriti arvestades, et minusugune peen daam on siiski üldiselt suviti ka avaveekogudes supelungist lugu pidanud, aga peenele daamile kohaselt pigem sellistes imiku vanniveest mitte nüüd just oluliselt madalama veetemperatuuri tingimustes.

Täna hommikupoolikul, umbes pool tundi enne seda kui ma tingimata juba kodust lahkunud pidin olema, otsustasin ma asjade pakkimise käsile võtta. Ja see algab ju tavapäraselt sihtriigi ilmastikuväljavaadetega tutvumisega. Tegin lahti vastava veebilehekülje, mis andis mulle sellist informatsiooni:

Photo 05.07.15 22 17.29

Mistõttu kulus veidi aega meeleheites sõnatult ekraani jõllitamisele ja seejärel skaibis sõpradele kaeblemisele. Aga sellest kui nüüd pakkimata jääb pole ka midagi, nentisin ühes vestuses, sest riideid ilmselgelt pakkida pole vaja (sama lehekülje tulevikku vaatav versioon rääkis, et teisipäeval näiteks on stablliselt 38C), ainult röögatutes kogustes desodoranti ja mingeid pesuvahendeid. Mida saab ka kohapealt suvalisest nurgapoest. Tööd silmas pidades võib riiete puudumine muidugi veidi ebasobiv olla — vähe sellest, et auväärse euroinstitutsiooni asjapulgad ehk alasti töölkäimist oma organisatsiooni töötaja jaoks (isegi kui tegemist on vabakutselise alltöövõtjaga) piisavalt väärikaks ei pea, on antud institutsiooni hooned ka kõik väga eeskujulikult konditsioneeritud, nii et liiga napis riides inimest võib tabada väga tüütu nohu. Kunagi, kui ma juhtusin sajandi kuumimal augustil kolm nädalat Jaapanis veetma, sain ma kolmandal päeval konditsioneerinohu ja ütleme nii, et neljandat ja viiendat päeva ma eriti ei mäleta. Aga ehk leiab hotelli pealt siiski mõne viisakama, õhulisemat sorti lina, millega vajalikul hetkel strateegilised jupid katta saaks.

Lõppkokkuvõttes, kuna deodorante sain siiski kaasa võtta vaid liitrise minigrip koti jagu, mahutasin kohvrisse ka mõned riideesemed.

Kopenhageni lennujaamas vaatasin kaaastundlikul pilgul seda (tõenäoliselt) inimest, keda kurjad ülemused olid sundinud üleelusuuruseks Lego-lenduriks kostümeeruma ja niigi kuumast kurnatud reisijatehorde Photo 05.07.15 14 33.42ajaleheputka kõrval traumeerima. Kostüüm tundus paks ja sünteetiline ja lennujaam ei olnud suutnud kaugeltki mitte kõiki nendest kolmekümnest soojakraadist, millest Estonian Airi piloot meid rõõmsalt teavitanud oli, õues hoida. Minu olemine paranes veidi juba laundžikülmiku ees läbi kapiklaasi pudeleid vaadates.

Strasbourgis rongist väljudes oleksin ma justnagu vastu seina jalutanud. Kell oli õnneks juba üheksa läbi, nii et vähemalt polnud enam lagipähe lajatavat päikest. Hotelli poole lohisedes oli tunne, et kaunis roosa suveõhtu võtab mind hellitavlämmatava vatitekina kaissu.

Utilitaarses (suhteliselt) odavhotellis pole loomulikult konditsioneeripoegagi. Sisse astudes kahtlesin veidi, kas on ikka mõistlik kaunist vaadet raudteeliinidele pakkuvat akent lahti hoida, aga hetk hiljem olin juba liiga loid, et hoolida. See rong oli nagunii juba läinud, üle jäi ainult kõik riided seljast koorida ja liikumatult meritähena voodile lamama jääda. Alati jääb ju lootus, et ükshetk puhub sealt sisse mingi eksinud õhuvoog.

Brauseriaknas värskendas ennast uuesti internetiga ühenduse saanud ilmaennustusleht.

Photo 05.07.15 23 43.11

Öise une väljavaated on pehmelt öeldes lahtised. Ma pole veel kunagi elus saunas magama jäänud, aga see võib tulla ka lihtsalt sellest, et ma pole piisavalt palju ja pikalt saunas viibinud.

Teadaolevad teadmatused

Hanna kirjutab, et:

Selleks, et õepoja nüüd igaveseks internetiavarustele talletatud ainevahetusküsimused blogi tipust minema saada (tulevikus on J kindlasti tänulik, et sellised vahejuhtumid ikka kusagile talletatud said), tuleks ilmselt minul ennastsalgavalt jällegi sulg haarata. Kuna minul niivõrd eksistentsialistlike probleeme nagu lapsed või üldse mingisugune päevarütm ja sellest miskitpidi kinnipidamine ei ole, siis tuleb ilmselt lihtsalt teha väike “Ise küsin” sessioon (kuigi ma ei ole kaugeltki nii hea omaenda küsimustele vastaja kui endine USA kaitseminister lingi all olevas klipis, nagu siit altpoolt ka selgub, aga tema nipp oli ka endalt peamiselt kas-küsimusi küsida).

Üldiselt ei ole viimasel ajal intellektuaalne aktiivsus olnud just märkimisväärne ja peamine vastus erinevates analüüsi vajavates situatsioonides on olnud avada Popcorn Time ja sealt järjest paar osa mingit suvalist USA seriaali vaadata, seega on vastuseta küsimusi muidugi palju.

Näiteks, miks näeb mu iPadi ekraan kogu aeg välja nagu ma oleksin seda kasutanud sülitamisvõistluste märklauaharjutusteks? Isegi juhul kui ma oleksin tohutu vestluse käigus süljepritsija (ja senini pole keegi mulle otseselt julenud öelda, et ma olen), siis tähendaks see ju, et ma vestlen elavalt oma tahvelarvutiga. Või räägin feissbukki sirvides innustunult omaette. Ja noh, eks üksikul inimesel tule ajapikku igasuguseid kiikse külge, aga räägin ma kodus omaette siiski ainult oma televiisoriga ja seda ka ainult tennist vaadates. Autoga sõites, nagu siin mõned sissekanded tagasi täheldasin, pröökan küll rõõmsalt kaasliiklejate peale, aga ka auto esiklaasi pole pidanud seestpoolt puhastama.

Või siis, et mis värk rootslastel selle söögiga on? Kuidas on võimalik, et muidu igati tore ja avatud rahvas, kellel on peaaegu kõikides muudes asjades, lastekirjandusest sisekujunduseni, väga hea maitse, on soolase toidu kui sellise olemusest niimoodi suutnud aru saada? See küsimus tekkis mul eelmisel nädalal kui ma veidi aega Stockholmi lennujaamas olin sunnitud veetma. See asi, mille nad mulle SASi lennukis ulatasid, oli veel nii enam-vähem. Sellesmõttes, et SASi toit on ikkagi päris asjadest tehtud, mitte nagu need viieaastase realiseerimisajaga Lufthansa “lihapallid” ja “pitsad”, mis arvatavasti on tehtud sellest kraamist, mis lennukiehitamisest üle jäi. Ja Estonian Airi toitlustamisloogika on ilmselt sama, mis Helsinki linna metrooloogika. Et miskit peaks vist tegema, muidu ei ole päris lennufirma/pealinn, aga ega eriti ei viitsi (mistap paneme mõned lehed ja mingit pruuni vahtu veidi karpi/uuristame graniidi sisse paar peatust). Aga kokku on saanud siiski marineeritud lillkapsas ja magus-soolased kanaviilud magusas kastmes. Ja seda väljapanekut, mis Stockholmi laundžis oli, ei julenud ma eriti isegi vaadata. Miks, oh, miks on rootslaste soolane toit magus? Miks nad niimoodi teevad? Võib-olla on sellega muidugi nagu rootslaste muusikaga — et väljamaalastele näitavad igast sülti, mille need rõõmsalt sisse helbivad, aga tegelt on endal kõik kohad head mussi täis?

Üleeile õhtul tekkis mul küsimus, et kuhu on kadunud Tondi Selveri taaraautomaat ja sellest tulenevalt ka lisaküsimus, et kuhu ma siis nüüd oma tühjad pudelid viima pean. Sellesmõttes, et natuke plass oli rõõmsalt pudelikott käes ukse juurde astuda, siis avastada, et sellel uksel pole enam linkigi, uksetagusest automaadist rääkimata ja siis kott käes jälle auto juurde tagasi hiilida ja see autosse tagasi panna, üritades teha nägu, et kõik läkski täpselt plaanipäraselt. Mismõttes nad on taaraautomaadi kinni pannud (väike tumedapäine automaadiülem tundus seal küll alati oma tööd kirega vihkavat, sest pidi kogu aeg umbe jooksnud masinat käima kangutama jälle, aga kui ta lõpuks otsustas vabaduse valida, kas siis tõesti kedagi asemele ei leitud?) ja mismõttes ei ole nad siis sinna jätnud soovituslikku silti, et kuhu ma siis nüüd oma taaraga pöörduda võiks? Järelemõeldes sain aru, et ainuke teine mulle tuttav taaraautomaat asub Kärdla Selveri kõrval. Nii, et tulingi nüüd siis oma pudelitega ära Hiiumaale.

IMG_1324

Suudle ja lenda

Hanna kirjutab, et:

photo-28-05-15-11-05-06

Kes oleks osanud arvata, et minu töö eeldab ka kell 4.45 hommikul pingeliselt telefoniekraani passimist ja nime järgi arvates islamiusuliste härrade telepaatilisel teel üles manamist, et mõni neist mu oma auto peale võtaks ja lennujaama viiks. (Või noh, kõik need aastad ja intsidendid ja Eurobonuse kuldkaardid hiljem, eks mina ise ikka oleksin osanud kõike seda arvata.) Sest Uber on küll tore asi ja täiesti naeruväärselt soodus võrreldes igasuguste Brüsseli tavataksodega, aga kui kõik Hassanid ja Nadirid on ikkagi otsustavalt magama läinud ja sinul läheb kell 6.20 lennuk, on perse majas. Lisaks ei tahtnud mind ooteliinist kaugemale lasta ka ükski taksofirma.

Lõpuks, kui olin enda sõidutamise eest natuke rohkem raha välja käia lubanud, härra Yassin ikkagi leebus ja tuli korjas mind oma halli mersu peale.

Kuna Brüsseli lennujaamas olid eile radarid maas või UFO-invasioon või võttis ISIS mõneks ajaks asjad üle, olenevalt, millisest allikast su info pärineb, olid hommikul kell 5.10 hoone ja selle ümbruse vallutanud laulupeo mastaapides rahvamassid. Juba selleks, et lennujaama „Kiss and Fly“ alasse saada (jah, see on täitsa ametlikult selle teejupi nimi, kus sa kiiresti oma lähedased autost väljutada saad lennujaamas), pidi poolekilomeetrises ummikus passima (Yassin üritas selle kohta mingeid vaimukaid kommentaare teha, aga oli kahjuks umbkeelne ja sellisel kellaajal oskan mina vaevalt oma emakeelt, nii et kõik tema pingutused olid asjata). Pärast autost välja saamist läks õnneks juba päris sujuvalt, kuigi ma ei saa vanduda, et ma kellelgi kohvriga üle varvaste ei sõitnud.

Selline kohustus hommikul olematul kellaajal üles ärgata tähendab tihtipeale, et ka need äärmiselt loetud unetunnid ei ole eriti täisväärtuslikud, sest isegi läbi une tiksub kogu aeg kuklas see teadmine, et kohe on vaja üles ärgata ja magada üldse ei saa ja pidev õrn paaniline hirm sissemagamise ees. Lisaks sellele viibis eileõhtune uinumine täiesti mõttetult, sest internetivestluses sõbraga kerkis üles Ojuka Facebooki-kommentaar, mille esialgu liigitasime selle täielikult absurdse sisu ja röögatu hulga trükivigade tõttu võltsinguks ja siis jällegi tuvastasime, et ilmselt ikkagi päris. Ja noh, teatud eluetapil veidi rohkem prouaga kokku puutununa ei saa ma just öelda, et ma ülemääraselt üllatunud oleksin, aga samas ma ei ole ka päris kindel, kas tegemist on tema tegelike tõekspidamistega. Sellesmõttes, et ma ei oleks kindel, et ennast viis aastat eeskujuliku Euroopa liberaalina maskeerinud proual tegelikke tõekspidamisi üldse ongi, sest tänapäeva poliitikas hoiavad sellised asjad inimest ja tema väljavaateid ju ometigi mõttetult tagasi.

(Ja samas oli siiski ootamatult värskendav ja rahuldustpakkuv kuulata, kuidas hispaania konservatiiv – ja kumbki nendest asjaoludest ei tekita minus just erilist vaimustust – ühele teatud eriti laia joonega Euroopa riigijuhile lihtsalt ja ise veidi hämmeldunult selgitas, miks kristlikud demokraadid – jällegi mitte päris minu isiklik tass teed – ei saa ilma iseendale valusalt vastu rääkimata kohe kuidagi surmanuhtluse poolt olla. See põhjus muidugi ei ole jällegi üldse minu põhjus, aga järjepidevus oma tõekspidamistes ja loogika on ju ka ikkagi kuidagi seksikad.)

Pärast pidime natuke veel ilusate meeste pilte üksteisele linkima, et leevendada seda šokeerivat ja piinlikku asjaolu, et me omavahelises vestluses, ajal kui me mõlemad peaksime hoopiski juba magama, üldse Ojuka kui sellise jutuks võtnud oleme.

Ise olen täna oma jumalavallatust graafikust tulenevalt teinud mitmeid valikuid, mida ma endale juba neid tehes eriti selgitada ei oska – nagu näiteks Kopenhaageni laundžis selle üksiku kõvakskeedetud muna oma taldrikule tõstmine, kui ma ilmselgelt nägin, et keegi on soolaveski tuuri pannud. Kiire pilk üle laudade näitas ka, kes see oli, aga kuna tegemist oli niivõrd aukartustäratava härraga, siis ei julgenud ma seda temalt siiski tagasi nõudma minna. Muna sõin ikka ära, lattet kõrvale rüübates. Tasuta kraam ikkagi.

Tallinnas maandudes on oluline meeles pidada, et ma tulin esmaspäeval lennujaama oma isikliku autoga ja mitte hajameelsusest takso peale istuda. Õnneks nende kahtlase väärtusega valikute hulka ei ole kuulunud otsus just täna hommikuse konjakijoomisega (vt. ka A.Lindgreni Majasokk) algust teha. Koju jõudes on oluline kohe magama minna, sest kell viis õhtul algab mul veel üks tööpäev.