Autor: Sandra

andmysister.wordpress.com

DIY unenägudepüüdja

Sandra kirjutab, et:

Jõulueelneaeg on alati kulgenud käsitöölainel. Selles mõttes jube kasulik, et ka kingimured saavad lahendatud. Aga see pime aeg paneb kohe tugitooli või laua taha meisterdama, langen mingisse täielikku tsooni. Et siis uuel aastal jälle kolmveerand aastat mitte midagi teha.

Vaja läheb igast manti, aga noh, minul olid need kõik kodust leitavad:

  • liimipüstolit ja liimi
  • vähemalt 4 papptaldrikut
  • paela või kangariba
  • nööri või lõnga
  • nutiseadet ühe video vaatamiseks
  • soolataigna jaoks: 2 dl jahu, 1 dl soola ja ca 1 dl vett
  • taignarulli ja piparkoogivorme ja ahju

BeFunky Collage

Algatuseks lõikasin neljal papptaldrikul välja sisu, et jääks alles vaid ca 8mm paksud servad. Oleks võinud veel neid teha, et rõngas jääks tugevam. Liimisin need servad omavahel kokku üheks. Rullisin sellele ümber valge kangariba ja kasutasin lõnga, et põimida võrk. Võrgu õpetuse võtsin selle video umbes teisest minutist:

Soolataigna jaoks segasin jahu ja soola ja lisasin pool kuni kolmveerand veekogust. Timmisin tulemust veel jahu ja veega, et saaks paraja taigna: paras tainas on siis kui saab käte vahel mõnusalt mudida nagu stressipalli, ilma, et ta see käte külge jääks. Ühtlane, elastne pallike. Rullisin paari mm paksuse taigna, lõikasin vormidega välja kujundid, tegin grilltikuga augud ja küpsetasin ca 140 kraadi juures kolmveerand tundi ja lasin jahtuda.

OLYMPUS DIGITAL CAMERAOLYMPUS DIGITAL CAMERA

Kinnitasin nööriga tähekesed unenäopüüdja külge. Unenägusid hakkab ta püüdma sellise tebasümmeetrilise seina peal. Ilusaid unenägusid!

iPC030021

iPC020018

Metsik õhtu linnapeal

Sandra kirjutab, et:

Minuga juhtus täna selline asi, et ma sattusin olema terve õhtu ja öö üksi kodus. Ma julgeks arvata, et viimase aasta jooksul ei ole seda kindlasti juhtunud. Üldiselt ma naudin sajaga üksi nokitsemist ja Troonipärijaga koosolles saan ka seda nautida, sest ta on küllaltki varajase uneajaga ja jätab mulle igatahes oma aja. Mistõttu mõtlesin, et täna peaksin kasutama oma energiat ehk linna peal liiklemiseks. Samas ei hellitanud ma igaks juhuks kuigi palju lootust, sest minu eas ei ole lihtsalt võimalik endale spontaanset kaaslast leida 😀

See on see 29. Või midagi. Kõik mu lähimad kamraadid on sama küna ees, mis mina – lastega (mistõttu ei ole see postitus kuskilt otsast süüdistav, vastupidi, mõistev). Algatuseks mainisin hommikul oma padruugade grupile, et on juhtunud selline error, et ma olen üksi kodus. Et kas kellelgi lööb mingi pirni põlema, mida sellises kummalises olukorras ette võtta.

Algus oli hea. Paar tükki arvasid, et peaksin “pinnaläbu” tegema. Aka “pleiss”. Ma päris ära ei öelnud, aga kindlasti mainisin, et ma ise soovin oma toas kella 22st magama minna. Võimalik, et selle tõttu see idee edasi ei arenenud. Siis kutsuti mind ühele potentsiaalselt lahedale sisedisainiteemalisele promoüritusele, aga see lootus kadus ka siiski pääsmete puudumise tõttu. Vahepeal uurisin siit ja sealt, kas kellelgi veel on võimalik midagi toredat ette võtta. Sain jälle ühe armsa kutse, aga oma suvesuuskade tõttu ma nii kaugele sõita poleks saanud. Jällegi – elu. Samuti kulges paralleelselt veel üks võimaliku pundi kokkuajamine ja algas seegi üsna positiivselt, aga kuna seal oli tulemiks kino ja kino tundus mulle liiga BASIC ja… statsionaarne, siis langes see variant ka ära. Ise pakkusin alternatiiviks piljardit, mullivanni või niisama jalg üle põlve kuskilt virgin mojito (kummalisel kombel ainuke vorm mohiitost, mis mulle maitseb). Kuna selliste asjade puhul ja – veelkord – sellises eas on ääretult oluline TUJU, siis ma igati mõistan seda, et inimestel ei tekkinud seda fiilingut. Endal mul ka pole umbes 364 päeva aastast sellist tuju.

Nojah. Ja selliselt kulges üks minu ilmselt viimane vaba ja üksik õhtupoolik pealinnas. Kütsin maja, pesin pesu, põrandaid umbes kümme korda saja erineva vahendiga, kraamisin riideid ja voodipesusid, küürisin kööki, õmblesin kardinaid, koristasin erinevaid tube, tegelesin prügisorteerimisega ja lõpetuseks tellisin endale WOLT’iga sushit. Korraks küll mõtlesin, et on ikka värk, kuhu see elu on tüürinud, aga siis sain aru, et noh, kuhu siis!? Mõnus on ju, soojas kodus õmblusmasina taga vurada! Ja pehmes voodis kasvõi peale AK-d uinuda! *khmm-nerd*

THAT kind of mom

Sandra kirjutab, et:

(Vabalt võib võtta kohe hoiaku, et kogu selle hala juures üritan asja siiski endamoodi humoristlikus võtmes võtta, seega lugemise toon olgu teile ka pigem lõbusam.)

Mul on hetkel elu sellises etapis, kus mingit pärisinimese stressi pole kunagi nii palju varem olnud. Selle sees on positiivset stressi (noh mingi väga hea ja uhke tulemi eesmärgil) ja palju negatiivset stressi. Mingisugused sessid või pingelised ajad tööl on nohu selle kõige kõrval. Lihtsalt elu on täiesti full on ja juhtuvad pidevalt sellised asjad ja kriisid, mida MINUL ei peaks justkui kunagi olema ja peaks juhtuma ainult teistega.

Kuna mul siin pole aga selline päris avatud raamatu blogi, siis ei hakka eelnevat täpselt lahkama (kuigi hops, kus saaks üle-blogi-ilma tuntuks kui hakkaks), vaid räägin hoopis, mis selle kõigega kaasneb.

Aju. Kaugelt ülepinges. Emotsioonide tarbeks on mul iseenesest elukogemust juba küll ja mul on erinevad meetodid enda maandamiseks. Omad niiöelda abivahendid. Aga ajutööd küll miski eriti ei tugevda.

Võtame näiteks käesoleva nädala teisipäeva. Päeva esimene pool kuulus pidevalt närvitsemisele ja magamatuse tagajärgedega tegelemisele. Õnneks on töö mu pelgupaik ja seal saan justkui minna mingile teisele sagedusele toimetama jättes muu jura veidiks kõrvale. Sellest hoolimata oli koguaeg KIIRE. Kiire tööle, kiire töö juures, kiire tööjuurest hambaarstile. Hambaarstile jõudsin seekord ÕIGEL teisipäeval, mitte nagu nädal tagasi kui teise linna otsa sõitsin ja vastuvõtus kinnitati mulle, et olen nädal liiga vara kohal. Seal uhati mulle 77€ eest tuimestust põske, mis halvas pool mu nägu ülejäänud päevaks, ja parandati sekundaarne kaaries ehk et tehti korda ÜKS hammas. Hambaarstilt KIIRUSTASIN lasteaeda, et haarata oma laps ja minna temaga maadlustrenni. Auto sai pandud oma tavapärasesse kohta kesklinnas, et seitse minutit lapsel toas järel käia, ning et autosse istudes saaks laps küsida mu käest: “Emme, mis paber see akna küljes on?”.

Loomulikult läks meil trenni minnes selliseks tormamiseks, et purunäljane lasteaialaps pidi söömata trenni alustama. Ja nii juba mitmes kord, mistõttu mul polnud südant talle keset trenni õuna nosimist keelata (eriti kuna eelmine kord ta ju sai!!), olgugi, et teised lapsed sellest kohe eeskuju saavad võtta. Sorry, I’m that kind of mom.

Siis taipasin, et õhtune kohvikukülastus, mis samuti nädal enne sama ootamatult ära jäi, ja mis pidi olema üle mitme kuu taaskohtumise põhjuseks ja mis sai suure vingumisega (minu poolt) uude teisipäeva nihutatud, oli muidugi mul ka meelest läinud. Tookord oli mul kõik hästi planeeritud, isegi juuksuris käidud, seekord olin otse-töölt-look’iga, mitte kõige puhtamate juustega, ilma igasuguse meigita ja pool nägu hambatuimestusest allavajunud ja naeratusevõimetu. I’m that kind of mom.

Kuhu organiseerida laps – keegi kodus küll sellekspuhuks ootamas ei olnud. Aga kuidas ÜLDSE organiseerida midagi kui oled unustanud telefoniarve ära maksta ja ei saa ei välja helistada ega internetis suhelda? Õnneks üks veidi edukam ema maadlustrenni pingil laenas mulle oma internetti ja telefonikõned said avatud üsna kohe peale arve tasumist. Selgus, et vastutulelik naaber saab võtta lapse enda juurde selleks pooleks või terveks tunniks kui keegi vastutavam koju jõuab. Halleluuja, et laps oli sellest plaanist enam kui vaimustunud. Viisin lapse naabrile ja tormasin ise restorani. I’m that kind of mom…

Linnas selgus uus väljakutse. (Kõlab nagu GTA.) Kuidas maksta parkimise ja restorani eest kui pangakaardi on just ära söönud pangaautomaat, sest ületöötanud aju ei suutnud pinkoodi meelde tuletada? Aga hakkama sain. Leidsin teise kaardi pealt riismed. Seda muidugi sain teada täpselt sel sekundil kui tasusin. Nii palju rõõmu “Tehing on sooritatud!” sõnumist polegi ammu tundnud. Elu lihtsad rõõmud.

Tänase võttis hästi kokku vaid üks email, mis saadeti lasteaiast. Peamiselt sisaldas see järgmise nädala tutvustust (ja juba praegu ei suuda ma meenutada, millest seal juttu oli.. Mingi… teater?) ja lõpetuseks tänati kõiki lapsevanemaid, kes õpetajaid lilledega jms eile õpetajatepäeva puhul tervitasid. (F******ck!! Õpetajate päev oli?? Ise rääkisin veel pikalt õpetajaga eile enne kojuminekut juttu). Samuti tänati ühte konkreetset lapsevanemat, et ta tänase õpetajate pildistamise ajal lapsi une aja valvas. PILDISTAMINE. (Effing… eff!) Käisin vaid kiirelt peas läbi, et hommikul sai lapsele selga pandud ebaharilikult puhtad riided ja õnneks ka vahelduseks ilma põlveaukudeta püksid. Ma küll ei usu, et parimad õuepüksid ja viimati ostetd pusa sobiksid pildistamisele, aga oleks võinud palju hullemini minna. Laps ise kinnitas, et oli olnud nende enamvähem pükstega, mitte erkpunaste odavdressipükstega, mis garderoobi kapis nii igaksjuhuks vedelevad. Mis ma oskan kosta…

I’m that kind of mom.

30 päeva tänulikkust

Sandra kirjutab, et:

1. august

Lõhn: peenramaa saaduste lõhn. Lippasin eile aiamaale, et korjata õhtusöögilauale kraami. Tegin rukola-arbuusi salatit, igasuguse rohelise mandiga pitsat ja maasikavett. Korjasin peenralt kokku basiilikut, tüümiani, koukisin kaks punast sibulat, leidsin veel mõned hilisküpsenud maasikad. Mõtlesin, et oleks vaid korvi taibanud kaasa võtta, et rohkem mahutada. Maasikavesi oleks olnud ju veel parem vaarikate ja piparmündilehtede lisandiga. Aga igakord kui olen palja käega kõik need asjad välja kakkunud, siis lõhnavad mu peopesad nii imeliselt! Selle lõhnaga käivad kaasa umbes nagu järgmised vaimusilmapildid: Jamie Oliver ja tema aed, pasta ja saapakujuline Itaalia, kausitäis rohelist, tervisest pakatav rõõsa nahk, vihmaveemärg muru, Eesti suvi jpms. Ja kohe päris ausalt ütlesin toas abikaasale, et on ikka nii TÄNUVÄÄRNE, et meil on selline võimalus käia aiamaal ja võtta omakasvatatut.

2. august

Tehnoloogia: fototehnoloogia! Ma ei pea hetkel isegi silmas mingit peent kunstilist poolt, vaid lihtlabaseid ülesvõtteid. Screenshotte. Live pilte. Pinteresti. E-poode. Telefoni kaamerat. Mul on praeguses pesapunumise melus vaja pidevalt midagi pildina säilitada. Seega jah, mu albumis on näiteks hunnik wc-potte. Aga sama palju ka rõõmsaid, armsaid päevahetki.

3. august

Värv: Minu lemmikvärv on roheline. Ma olen maamärgis ja ma olen sügavalt põõsaste, puude, muru ja muude taimede usku. Siinpuhul ma rohelisel rohkem ei peatu, sest tänasel päeval on tänuväärne värv hoopis hall. Nimelt tegeleme praegu palju ideede ammutamisega ja läbivaks tooniks on hall. Nimelt avastasime selle suurepärase toonina, millega saab igas suunas teisi värve siduda. Mahedast erksateni välja. Näide magamistoast allpool: kollaažil inspireerivad magamistoafotod ja 3D versioonid meie enda omast.

4. august

Toit: olen täiesti hämmingus praegu. Küsisin just küljeluult, kas ta teab, millest tänases teemas kirjutan. Ta ütles ilma pikemalt mõtlemata: “Sibul”. Osalt võibolla on asi selles, et me väisasime just kahte Hiiumaa täitsa võpsikus asuvat kodukohvikut, millest esimeses ma sõin niiiii head ja mahlast sibulapirukat samal ajal kui ülejäänud seltskond sašlõkipraadi vitsutas. Aga tegelikult olen juba sellele (blogikirjutajana) varemgi mõelnud, et mis on mu kõige lemmikum toiduaine köögis. Ja et see on sibul. Tavaline mugulsibul, punane sibul, roheline sibul. Ja siis muidugi ka murulauk ja küüslauk ja karulauk, mis kõik riburadapidi järele tulevad. Minu arust alustan ma kõikide toitude tegemist sibula ja küüslaugu hakkimisega ning oliivõlis praadimisega. Toiduteemadel rääkides ma võin ennast täiesti kaotada, mistõttu mainin lihtsalt suvalises järjekorras – ütleme, et näiteks – kümme toitu, mis esimesena pähe kargavad, kus sibul ja küüslauk kohe käiku läheks: pitsa, sibulapirukas, sibulamoos, pasta, kõrvitsapüreesupp, sibulaga arbuusisalat, sibula ja tomatisalat, sibularõngad, praetud magusaks küpsenud sibul, sügavkülma hakitud roheline sibul mistahes supile.

5. august

Heli: Ma ei saanud ülesandega hakkama. Ei tuvastanud tänasest päevast ühtegi teistest tänuväärsemat heli. Las see olla siis vaikus vaiksel saarel, kus viibin.

6. august

Looduses: käisin täna küll. Matkasime juhuslikult perega metsas, ja mere ääres ka, teisiti saarel ei saa. Ma nimelt olen hakanud vahel puid kallistama. See oli üks pangapealne mets kõrgete mändidega ja kui rahulikult piisavalt peene tüvega mändi kallistada, siis hakkad koos sellega tuules kaasa õõtsuma. Ja kui oled piisavalt uhhuu, siis on see väga vabastav ja äge tunne. Ma valin selle tunde.

7. august

Mälestus: on alles lõuna. Ootan veel pool päevakest, kas ehk meenub mõni eriti tänuväärne mälestus. — Ei meenunud midagi tänuväärset… Korjasin neli tundi üksi põõsarägastikus vaikuses marju ja kuna marjakorjamisega olen nõus olnud alles viimasel paaril aastal, siis ka see ei seostunud tänuväärsete mälestustega.

8. august

Raamat: Aabits

9. august

Koht: köök? Neid kohti, mida ma armastan on palju. Mul on palju kodusid ja nad kõik ootavad mind ja mina igatsen neisse. Seetõttu pean vaatama asja teise nurga alt. Läksin eile peale pikka puhkust tööle ja sain täna üksi kööki nautida ja teha oma äranägemise järgi küpsetisi ja tooteid. Täitsin ekleere, valmistasin mini-Pavlovaid (selle sõnapaariga on mingi keeruline grammatiline värk kindlasti), mille kaunistasin koduste punaste sõstardega, segasin kokku ühe eriti õhulise mandlijahust šokolaadikoogi, katsin tumeda šokolaadi glasuuriga ja mandlilaastude ja marjadega – tordilett sai uhke! Vahepeal serveerisin mõned tortillad 🙂 Ja kuhu ma suundusin kui koju jõudsin? Otse kööki! Pere sai ka kuume torillasid. Ja mahlapott sai uued marjad omale kõhtu. Mahlategu kestab mitu tundi. Nõnda ma oma päevi köögis veedan! Usun, et tänuväärsed on veel nii mitmedki mu ümber.

10. august

Maitse: ma tegelikult täna kokkasin naudinguga küll. Viimasel ajal on neid päevi pigem vähem. Valmistasin kartuli-lehtpeedi kotlette ja risotolaadset metsikut riisi tomatite ja aedubadega ning tõesõna nautisin iga viimset kui maitset, sest nendes roogades oli nii palju Eesti suve sees. Oma aia sibulad ja ürdid ja salatid ja kartulid jpms. Niiet tänane vastus on: olen tänulik Eesti suve maitsele!

11. august:

Pühad: ma ei oska midagi vastata. Pühad on kindlasti tänuväärsed, aga tänasel suvisel päeval ei oska ühtegi teistest eristada.

12. august:

Tekstuur: Möh? Loodan, et tänane päev annab selgust, et sellele vastata. — Ei andnud. Ei suuda olla ka piisavalt loominguline.

13. august

Võimed: olles ise “poolterve” on mul võime näiteks keset sügavat ööd tund aega last paitada kui tal köhast tulenevalt jalg valutab (?), samas pole mul võimet magada pannkoogina kahe higistava keha vahel valutavate puusadega, samas ON mul võime magada juba mitmendat ööd pooleteisemeetri pikkuses voodis (kui poeg on haigena minu isikliku uneruumi üle võtnud). Seejärel on mul võime turtsuda terve hommiku iga ettejuhtuva peale, aga sealjuures ka korruse põetajat mängida: ükshaaval rohud kõrvaltubades haigetele sisse sööta, seejärel piparmùnditee keeta ja serveerida, seadmed desinfitseerida jne. Ilmselt on pilt selge. Aga üldiselt ma usun, et minu tänane ja tegelikult alatine võime on end eraldada situatsioonidest enda rahulolu nimel ja leida aega enda jaoks. Nagu näiteks see, et saan kohe minna joogastiilis hommikule “Toit ja turvatunne”. Üksi.

14. august

Vaade: Ma ei tea. Ilmselt oli kõige tähelepanuväärsem vaade selles igavas olmepäevas see kui poeg kartmatult taeva alla turnis. Aga ühel hetkel kukkus kõhuli vastu maad ka, nii et hing kinni! Siis oli kõige armsam see tunne kui ta mu süles rahunes ja end kallistada lasi. Mu väike liivane hulluke. Vaade tema julgetesse silmadesse kui ta kinnitas, et on jälle valmis tõukerattal rallima.

15. august

Hooaeg või aastaaeg: kuidas saakski sellele teisiti vastata kui augusti keskpaigaks on lõpuks meie maale saabunud soe ja kahtlusteta suvi. Ja inimesena, kes ei tegele päevitamise või rannatamisega, siis ka oma esimesed randid ja punetuse sain mõni päev tagasi marjapõõsaste vahelt!

16. august

Oma kehas: olen oma kehale üleüldiselt väga tänulik, kogu kupatusele. Vähe on ta mind alt vedanud ja alati tuleb kaasa kui koos vaimuga keha tööle panna. Meil on hea kontakt, tean, mis talle meeldib ja mis ei. Täitsa ilus, hea ja tubli keha. Parim, mis mul on!

17. august

Tarkus/teadmine: Veealune duššmassaaž võib olla täiesti imeline kogemus! Tempura sushi on ka imeline.

18. august

Kunstis: (olen jätnud täitmata. Sellest on muidugi kahju, sest kunst ja käsitöö on minu elus olnud alati väga tähtsal kohal. Praegu on vist lihtsalt… Elu)

19. august

Puudutus: lapse silitus. Tugevalt selle järel tuleb tagumikuga kellegi kindla vastas magamine…

20. august

Inimene: Neid on küll palju! Olen tänuväärsetest inimestest ümbritsetud. Aga ilmselt on minu suurim õpetaja ja arendaja mu poeg, seega täna olen tänulik talle. Klišee? Võib ka nii öelda, aga mitte vähem tõsi.

21. august

Laul: Olen paar päeva täitsa juhuslikult kuulanud Norah Jonesi mingeid klassikalisi populaarseid lugusid. Papsil oli üks lemmiklugusid temalt ja kui ma ligikaudu poolteist aastat tagasi proovisin seda laulda, siis muidugi ebaõnnestusin ja klimp oli kurgus, aga nüüd saab seda laulda ka ilma nututa ja proovida mõelda häid asju. Paneme siis Norah Jones – “Sunrise”

22. august

Stoori: Jätsin õigel päeva täitmata, aga ma mäletan, et mõtlesin, et olen kõikidele Rootsi lasteraamatulugudele tänulik. Käesolevale “Emilile Vahtramäelt” ehk kõige vähem, sest ta teeb kohutavalt igasugu pahandusi ja nad muudkui tapavad oma taluloomi 😀 Aga samas eluläheduselt on see siiski hea lugu ja jutustab vanast ajast ja soojadest tunnetest lähedastega. Enim mulle meeldis ette lugeda vist Karlssonit ja Andrus Kivirähku.

23. august

Traditsioon: vaba päeva traditsioon. Vaba päeva traditsioon on selline, kus pean võimaldama endale ja oma neljasele ühe nädalasisese vaba päeva. See oli seekord suisa nii tänuväärne, et magasime hommikul üle kõik varajased töölekohmitsejad ja ärkasime poolteist tundi hiljem kui harilikult. Täiesti eraldi tubades. Nõnda oli meil klapp kogu päeva hea. Kutsusime sõbrad mängima ja puhkasime argimuredest.

24. august

Väljakutse: Noh, ütleks, et praeguses eluetapis on mul väljakutseid jalaga segada küll! Aga tänuväärne… Olen igati tänuväärne taimetoitluse väljakutsele (väljakutsena sai ta alguse; oma aasta tagasi), millest on saanud minu igapäevaelu osa ja mis on mu elukvaliteeti parandanud ja silmaringi väga laialdaselt avanud.

Ei ole ma ühestki kulinaarsest rõõmust pidanud ilma jääma!

25. august

Selle nädala parim hetk: oma lähedaste, tingimustevabade, rõõmsameelsete, elulähedaste, imeliste sõbrannadega tuuldumine kohvikus!

26. august

Väljendusvorm: Kunst ja käsitöö. Tegelikult oli tänane vägagi käsitöövaene päev, aga veel vähem jõudsin ma kokata, laulda või tantsida. Või karjuda vms. Aga kuna ma tegin poolsunniviisilist käsitööd ja õmblesin õe tikitud padjale tagumise poole kanga külge ja tegelikult siiski õmblemist või selle tulemit fännan, siis lähebki see kirja.

27. august

Väike igapäevane asi: no ma olen kindel, et see on minu ema pannkoogid ja pudrud, mis jõuavad letti enne kui minu omad. Mistõttu ma omakorda kindlasti kauem sõba silmal saan hoida. Ega see lõbu enam kaua ei kesta. Seda tänuväärsem see tundub. (Vahel on olnud ka olukordi, kus Troonipärija ärkab kell 07 kõhutühjuse peale üles, mistõttu tirib ta mu silmalauge lahti, et näo pildiga mannaputru saada ja siis ma muidugi olen sunnitud tegema seda ise…)

28. august

Väike asi tänases: ma käisin taaskord võimlemas! Üksi! Period.

29. august

Sõber/pereliige: Minu parim sõber on minu abikaasa. Õnneks on mu heade sõprade ring väga lai (näiteks kauanägemata sõbranna, kes tõi mulle täna Tokumarust täiesti imelise tofu don-i!), aga parima koha võttis siiski härra üle nii 9 aastat tagasi. Olen tema sõprusele väga tänulik.

30. august

Anne: Ma küsisin seda oma neljaselt, et mis mu talent võiks olla, mida ma hästi oskan. Ise arvasin, et sealt võiks tulla mingi lemmiktoit või siis hoopiski toakoristus vms (ei, ma pole sugugi hea toakoristaja, sest mind ei häiri otseselt asjade rohkus ja pungil riiulid, aga kuna ma emalikult igapäevaselt toakoristust (asjade tagasi panemist) nõuan, siis kaalusin ka seda). Mõtles veidi ja vastas, et ma oskan hästi massaaži teha. Mul oli nagu – 😻😻😻. Kui abikaasa oleks seda öelnud, oleks kindlasti “kiida lolli, siis loll teeb” selle taga olnud, aga Troonipärija suust oli see küll väga tõene! Puudutused on minu jaoks nii tähtsad (koht, kus olla ka tänuväärne oma emale, kelle jaoks puudutus ikka tähtis on olnud). Tegingi pojaga selle peale ühe massaažiseansi. See on juba puht sellepärast nii mõnus, et toimub üks väga harvasid nähtusi: rüblik lamab rahulikult ja vaikselt, kuulab, mõtleb ja mõmiseb!

Meenutus

Sandra kirjutab, et:

Täna on leinapäev, 14. juuni. Jään seda alatiseks teadma, sest täna just praegu täpselt neli aastat tagasi sisenesin ma juba teist korda sama kuupäeva jooksul Pelgulinna sünnitusmajja – esimene kord saadeti meid sealt selg ees tagasi. Sabistas hommikust sooja vihma kui tegime Härraga Pelgulinna majade vahel regulaarsete pausidega jalutuskäiku, rõõmsas teadmatuses tulevase ees.

Kui ma olin umbes kaks korda suurem kui nüüd


Hea, et ma too hetk ei teadnud, et puändini läheb aega tervelt päeva jagu ja alles vahetult enne südaööd saabub ilmale üks nii vahva poiss, et mõte sellest tõmbab lausa silma märjaks.

Vanasti sai ikka blogisse kirja pandud, et mis sorti elu see väike mees elab. Ega ma täpselt aru ei saanud, kellele ma seda kirja panen, aga takka järele saan aru, et eelkõige endale. Nüüd pole ma vist aastaid seda enam teinud ja tundub paslik tema auväärt sünnipäeval see auk ära täita.

Mis mees see Troonipärija siis tänaseks on? Hommikul kui kohupiima saiakese sisse pistetud küünla ja kahe kingipakiga tema tuppa tasakesi lauldes sisenesime (ema, mina ja Härra), siis tõusis poolunes poiss istukile ja muudkui kukkus tänama, veel täpselt teadmata, mille eest. Selle laulu eest vist. Ja kui pakke avama hakkas, siis samal ajal lausus: “Tänan veelkord!”. Mulle meeldis, et tema elevus pakkide suhtes oli täiesti mõõdukas ja mitte liigtarbijalikult lennukas. Esimeses pakis oli LEGO tuletõrjeauto, millest ta on unistanud tänu ühele bukletile, mis nähtavasti selle mõttega oligi eelneva legokomplekti pakendisse pandud, et lapsed endale teisi asju ka ihkaks. Kuna aga lugesin just hiljuti ühte oma vana (ca 2a tagasi tehtud) sissekannet sellest, kuidas tuletõrjeautod ja tulekahjud ja kustutusvoolikud on elu ja nõnda see siiani on, siis tundus täiesti aus kinkida talle ihaldatud komplekt. See polnud üle mõistuse kallis ka. Ema oli kingituseks hankinud tõukeratta, millel ka minule üllatuseks olid peal “paidermänni” pildid, mis ilmselgelt on ülemõistuse tipptasemel välimus! Rattaid oli sellel tõuksil kaks, mitte kolm nagu ma oleksin arvanud, aga tundus, et selline variant sobis. Vahet poleks niikuinii – “paidermänni” piltidega tõuksiga võib ka niisama uhkelt käekõrval ringi jalutada. Puhtjuhuslikult leidsin riiulist ka ühe vana Spiderman’i piltidega nokamütsi (mille ma olin sinna ilmselgelt ära PEITNUD, sest ma lootsin kangelastegelaste kultusest pääseda) ja see sai samuti lasteaeda pähe pandud. Olgu mainitud, et ka tordile sooviti viimasel hetkel Spiderman’i, kuigi pikalt oli soov, et tordil oleks foto Nana uuest autost ja üks puu võiks ka olla… (Jumala imelik, kuidas need kultused tekivad. Laps pole kindlasti näinud ühtegi selleteemalist filmi ega multikat. Alles hiljuti ükspäev siin vaatasime esimest korda koos täispikka multifilmi (“Frozen”) ja rohkem ETV ja mõninga Youtube-i väliseid multikaid ta pole minu meelest näinud).

Ma tahaks eeldada, et jooksuratas, millega Troonipärija nüüd alles teist suve sõidab, on teinud tubli eeltöö tasakaalu osas. Üldiselt ei ole me kiirustanud erinevate uute vahendite soetamisega ja tegelikult oli Troonipärija eakaaslastel juba üle-eelmine suvi jooksuratas olemas, aga meie ei näinud toona korteris elades sellel mõtet. Ja tundub, et sellest on täiesti piisanud – Troonipärijal on väga hea tasakaal ja oskus jooksurattaga sõita. Kindlasti ei ole meil tulevikus päris ratast soetades plaanis abirattaid kasutusele võtta (arvan ma hetkel). Nüüd oleme elanud üle aasta juba majas ja see on kindlasti soodustanud arengut. Nimelt soovitakse igapäevaselt, et keegi tuleks jalutama / teda rattasõidule saatma. Kodu lähedal on vaiksed tänavad ja pikk kergliiklustee, seega on meil siinkandis tõesti hea jalutada. Kevadepoole kui jooksumotivatsioonis püsisin, tegime suisa 6-kilomeetriseid tiire, tema jooksurattal, mina jooksutossudes.

Iseloomust. Troonipärija on väga hea poiss. Tema ema on ka paras füürer, kes lollustele ei allu ja pigem tabab end liiga palju keelamas. Samas tuleb sellele ka tihti au anda, sest poiss õpib väga hästi emotsioonidest, mida ta tekitab teistele ja seega ka endale. Kui ema vihastab, siis ei ole nalja. Ikka ema vihastab – enamasti ikka siis kui lapsel on igav ja ta hakkab oma peaga krutskeid genereerima. Näiteks soovis ta üks õhtu õue minna, leppides, et keegi teine parasjagu ei jaksa/saa tulla. Kuigi ma võin teda praktiliselt 98% usaldada, et ta ei lähene tänavale/väravale/ohtlikule kanalile naabrite aia all (seal on niikuinii väidetavalt krokodillid), siis ma ikka alati teen kontrollvaateid. Avastasin ta jooksurattaga erinevaid hoovisolevaid autosid rammimas. Igavusest. Klobisin aknale nagu kuri mutt ja viibutasin näppu. Mõne aja pärast vaatan uuesti – peksab pulgaga peenras olevaid lilli. Klobin uuesti aknale ja teen sellist nägu nagu peaks kohe see aken mu vihast plahvatama. Selle peale toob ta oma pritsipumba ja “tulistab” minu suunas suure survega puhtale aknale vett. Lapsele on vaja väikest õde/venda, ma ütlen!

Tegelikult ma hakkasin tema headusest rääkima. Tal on lasteaias pisemate rühmas mõned kaitsealused, keda ta aitab ja kellega ta suhtleb. Täna nõudis, et saaks kindlasti oma sünnipäevamaiustusi ka sõimerühma omadele viia. Lisaks pole ma pidanud kordagi kuulma lugusid sellest, kuidas ta on teiste lastega halvasti käitunud/löönud/lükanud (samas ise on ta saanud kolakat rohkem kui üks kord :((( ). Üks preili küll kaebas tema peale viimane kord kui järele läksin, aga selgus, et tegemist oli olnud mingi naljaga, mis preilile ei istunud. Umbes nagu olevat Troonipärija mänguautoga ümber preili tiirutanud… Lasteaias on ka parim sõber, kellel oleme ka niisama külas käinud. See on lihtsalt ülemõistuse hea tunne, et tal on olemas selline imeline südamesõber. Nad on tõepoolest nii sarnased ja nende klapp on miilide taha näha. Annan enda parima, et seda sidet neil hoida, sest meie tulevikuplaanides on üks potentsiaalne lasteaiavahetus, millest mul on muidugi tegelikult hirmus kahju. Troonipärijal on väga hea lasteaed ja pole mingit kahtlust, et ta ka ise armastab seal käia. On saanud kiita, et ühena vähestest paneb alati mänguasjad kasti tagasi ja koristab põrandapinna puhtaks (peaasjalikult usun, et põhjus on see, et minu uskumuste järgi on korras toas palju parem uni, mistõttu tuleb põrandad alati enne magamist puhtaks lükata). Kodus on ta tihti suur abiline, rõõmuga on aidanud põrandaid ja aknaid pesta. Muidugi ütleb ta ka mitmele üleskutsele “ei”, aga kes meist ei ütleks…

Arenguvestlusel avaldati hämmingut, et Troonipärija tunneb väga hästi nii tähti kui numbreid. See oli küll juba mõni kuu tagasi ja vahepeal on meil peetunud kodune harjutamine, kuid ega sellest polegi midagi. Hea oli kuulda, et Troonipärija on tähtedele nutti ja hea seostamine. Samuti on ta kirjutanud iseseisvalt oma nime (kasutades ilmselt spikrina tema toa seinal seisvat nime, kuid siiski ei pidanud ma juhendama).

Lugemusega võin ka väga rahule jääda. Nimelt oleme nüüd hakanud klassikuid lugema ja sellega seoses on lapsel selge lugu Karlssonist (mis oli üle 400 lk pikk!), Pipi Pikksukast ja hetkel on käsil kodumaine “Trips-Traps-Trull”. Ta istub või pikutab oma voodis ja kuulab rahulikult ja täiesti põnevil, mis jutus toimub. Hakkasin talle ette lugema tegelikult juba vähemalt aastaselt kui ta ei teinud muud kui pusserdas samal ajal oma toa põrandal. Samuti on minu ema olnud väga tubli ettelugeja ja seda au sees hoidnud. Nõndaks naudime nüüd vägagi neid vilju, et ei pea piltide pärast raamatut “lugema”, vaid ikka jutu enda. See on väga mõnus osa päevast – paneb magusa punkti.

Mulle millegipärast tundub, et poisi tugevam ajupoolkera on samamoodi nagu Härralgi – pigem matemaatiline/taibukas kui loominguline, sest kunstiannet ma temas veel ei ole tabanud, kuigi neid joonistusi (hiigelpea, mille küljest tulevad otse pikad jalad ja peal on traatjad püstised juuksed, silmad poole pea suurused ja naeratav suu kindlasti peaaegu kogu ringi suurune) tuleb väga palju. Kõik muidugi jõuab veel avarduda/muutuda, aga seni annaksin sellise hinnangu.

Sõnavarast ja diktsioonist ei ole mul ilmselt mingit verstaposti panna, sest (lihtsalt tuleviku mõttes ülevaatamiseks) ei ole selles osas midagi erilist muutunud. Välja arenes kõik juba ammu ja pigem mainiks et vahepeal ilmestavad meie igapäevi taotluslikud pudikeelsed sõnavalingud, et oleks ikka natuke titetunnet ka peal. Sest meie – suured – ju räägime ka küllaltki tihti omavahel inglise keeles…

Tõmban nüüd otsad kokku, sest vaja ettevalmistada üks suurejoonelisem pidu, kuhu väike härra saab õhtul otse lasteaiast lihtsalt sisse jalutada ja hakata kinke vastu võtma! Õnne kõigile tänasesse päeva!

Seekord siis nii

Sandra kirjutab, et:

Mina ja poisid Hiiumaal. Millegipärast sõitsime esimese asjana mitte suvilasse ega ka toidupoodi, vaid Kärdla Samaariasse (teise ringi kõige kauplus). Eestlasliku naiivsuse tõttu olime kaasa võtnud õhukesed suvejoped, aga nüüd teab juba iga loll, et mai on kesktalvekuu. Mul küll polnud plaanis endale sealt midagi muud peale ägeda mööblitüki leida, aga juhtus hoopis nii, et talvejopede valik oli ülemõistuse hea, mistõttu ma lausa pidin ära ostma ülimalt korraliku suures osas villase talvemantli, over-sized ja täiesti hipster, 6€. Kandsin seda uhkusega terve saarel oldud aja (tagasi Tallinnas jäi see mulle ka selga ja siin tundsin end sellega kentsakalt. Ei tea, peab vist harjutama. Tegelikult polegi ju vahet, mis seljas on, vaid, et oleks soe). Igati õigustatud oli ka ost härrale punasetriibuline Ralph Laureni polosärk 1.30€ eest. Troonipärija väitis küll üle poe hõisates, et temale siin mänguasju pole, aga seevastu on tal on k***häda.

Seejärel käisime me millegipärast mingisugusel hobuüritusel. Ma ei tea täpselt, misasi see oli, aga kui juba oli, siis käisime. Tundub heavanemlik liigelda kohas, kus on palju ilusaid hobuseid ja tuhandeid suuri ja väikeseid lambaid kõrvalaias. Suures plaanis ei midagi muud kui Hiiumaa saare igapäev – hobused ja lambad. Lõpuks kiire suts poodi, kus ma ei lubanud midagi eriti osta, sest olin hoolikalt kaasa vedanud bossi kingituse – valmis lihata bolognese kastme, mille umamine tomatite lõhn mind töö juures köögis iga kord kergelt laksu alla viib. No kõikidest sajadest kilakoladest ei olnud ma siiski just seda purki kaasa võtnud, nii et hiliseks lõunasöögiks olid võileivad terrassil (sest toas oli paar kraadi külmem).

Hah. Ja õhtupoolikul juhtus sedasi, et võtsin ühendust oma lemmikuima restoraniga everUngru. Et kuidas nad minusugusesse alatusse taimetoitlasesse suhtuvad, eriti kuna neil on endal menüüs kõige hoolikamalt valitud ja mahedam liha-kala Hiiumaal. Selgus, et neil on täiesti plaanis tuua menüüsse üks üdini taimne toit, aga kuna hooaeg alles alanud, siis ei ole selleni veel jõudnud. Rõõmustasin tegelikult selle vastuse üle. Lootust on. Samas pidin õhtusöögiks uue variandi otsima ja selline asjadekäik neile – ohüllatust – ei sobinud mitte. Selle peale tõmbas veidi aja pärast mulle traati hoopis peakokk isiklikult, kes luges ridamisi ette asju, mida saab täiesti vabalt mulle taldrikule kompunnida. Ütleme nii, et see küüslauguõline röstitud suvikõrvits krõmpsude röstsibulatega, kohalikud praekartulid, kõrgel temperatuuril tehtud porgand, rosina-konjakimoos, värske salat ja Ungrus kohapeal kuivatatud kirsstomatid, rikastatud eriliselt personaalse teenindusega… Well, that’s badass.

Saunamaja oli meil mõnusalt soojaks köetud, nõnda tegime endile pesad sinna. Muidu oli plaan hea, aga. Kell oli umbes kuskil täiesti paks öö, kui ma ehmatusega härrale peale kargasin. Põhjuseks täiesti harilik hiirerünnak vastu mu paremat näo külge. Okei, võib olla oli siiski majasein ka meil vahel, aga ega ma seda tol hetkel ei mõistnud. Arvasin, et nende tuhandete küüniste kätte ma suren, mida endast kümnekonna sentimeetri kagusel askeldamas kuulsin. Selline näo lähipiirkonnas krabistamine kestis vähemalt terve tunni, ka härra kinnitas. Ma mõtlen, et magamisele ei aidanud kaasa ka see, et härrale tundus naljakas vahepeal niisama mu käsivarre peal sõrmedega hiirt mängida.

Teisel päeval pidime ikkagi jälle minema süüa hankima. Enne seda tegime tiiru Kukka kivi juurde, mida ma lapsepõlves ka külastanud olin, aga kuna mingil hetkel tuli meil perekondlikult igasuguste saare turismiatraktsioonide suhtes piir ette, siis oli jäänud juba arvestatav aastatehulk vahele. Ma isegi ei osanud sinna minna. Ilm oli küll käre, aga täiesti klaar. Metsaalune vaikne ja muinasjutuline. Härra suunas meid tagasiteele matkarajast välja poole ja kakerdasime parkla poole hoopiski läbi imelise laane. Kõikjal olid paksud ülastepadjad, taevakõrgused puud kääksusid ja linnud laulsid. Sain Troonipärija ka vaigistatud, et metsas peab salaja liikuma, et kedagi ei segaks, mispeale ta sosistas terve tee konstantselt, kuidas ta oma oksapüssiga paugutab…

 

Seekordne saarelkäik tundus kestvat viiv. Matkasime veel siinseal, testisime erinevaid kauplusi ja söögikohti, tuiasime kodukandis, grillisime, hingasime sügavalt nina kaudu sisse ja suu kaudu välja, kallistasime kastanipuud, viskasime kivisid vette ja hüüdsime PLUMPS, saime naabrivanaisalt uued värskeltsaetud klotsid, tõime allikalt joogivett, lahendasime ristsõnu, päästsime putukaid, kartsime liikumatut rästikut, kloppisime vaipu.

18361724_1199391476855036_1358571829_n

Mis puudutab saarel käimist

Sandra kirjutab, et:

Mul on selline tunne, et me õega inspireerime üksteist. Ma ei saa küll tema poolelt nii kindel olla, aga mul on ikkagi tunne, et asi on kahepoolne. Me küll tegeleme erinevate asjadega, tahes maailmale anda erinevaid sõnumeid, aga minu meelest need avalduvad kuidagi eriti magusalt kui oleme koos.

Eriti, mis puudutab saarel käimist…

Sai see luuk nüüd avatud jälle. Sõitsin esimest korda ka kuulsate uute praamidega Tiiu ja Leiger (ja ei saanud tagasiteel teisele laevale astudes sugugi aru, kuidas nad on ühe ööpäevaga kogu lastetoa varustuse välja vahetanud – see lihtsalt oli teine täpselt samasugune laev). Minnes sai tehtud sotsiaalmeedia postitus, mille peale selgus, et sama praamiga tuleb tagasi üks Tallinna padruuga, et on parasjagu saarel praamijärtsus ootamas. Tore, et muidu pole üldse mahti kokku saada, aga siis praamist väljudes ja pingsalt autode rivi jõllitades, tabasin õige auto ära, mispeale me mõlemad väga suure naeratuse saatel ja intensiivselt lehvitades üksteise ikka ära nägime. Suisa piinlik ju, et viimati kohtusime veebruaris. Aga sama palju oli see naljakas ka.

Praami peal veetsin suurema osa aja kolmandal korrusel, kus on sisuliselt ainult lastetoa rahvas ja õuetekk. Kuna päris hooaeg veel alanud pole, siis saime kogu selle korruse endile. See on mu meelest väga vahva, et erinevalt varasematest laevadest, saab aktiivsete ja lärmakate lastega olla nüüd teistest (sööjatest ja magajatest) eraldi kohas. Samas ma pole päris kindel, et on viisakas tulla ekskursioonile nagu üks härra ja proua parasjagu tegid, seda ruumi üle vaatama ja: “Ah-ah siin on ainult see lastenurk. No siia me siis kindlasti rohkem ei tule!”…. Selge see, et ma ka ilma Troonipärijata sõites ei läheks sinna korrusele niisama pead puhkama, aga.

Aga äge oli see, et suvekodu oli alles. Ma olen jumala kindel, et iga kord kui sinna keegi meie pundist peale pikemat pausi naaseb, on esimene mõte hoovi sõites: “Huhh, on kus ööbida.” Sellele järgnevad rõõmsad avastused, et kuuri akent pole sisse löödud. Seejärel, et 75 kraadi peal kreenis olev välikäimla pole ka ümber kukkunud.

Ja siis selguvad mõned klassikalised mitte nii rõõmsad avastused nagu: kõik kadakad on ümberringi nagu viiemeetrised tolmuharjad, mille üleval otsas on veel üks väike tuust okkaid; torud pole õigesti kinni keeratud ja on puhas joppamine, et mõni neist plahvatanud pole, vähemalt üks uks on ikkagi talv läbi lahti olnud.

Muidu sisult oli kõik olemas. Tunne ja nii. Ja olid olemas kõik põllud ja meri ja tuul. Linnud muudkui parvetasid, Troonipärija väitel olid nad nüüd Lõuna-Eestist tagasi tulnud. Vahepeal väga kurvaks muutunud privaatne kalasadam muutub aastatega aina kaunimaks, sest usin naabrimees (tsau!) hoiab asjal silma peal. Tegime seekord tutvust ka, olgugi, et vastastikku juba üksteist ka mõnevõrra teadsime – tema meid selle blogi kaudu! Õhtul tuli kollitas meid vastu kui parasjagu hämaras unetoiminguid tegin ja keegi jõudsalt majaseinale kolkis. Selge mõistus küll pakub igasuguseid loogilisi variante, aga kujutlus teeb ikka oma töö.

Teisel hommikul oli kohutav ilm. Troonipärija ärkas erinevate murede peale kell 6:45 kuigi justkui pole enam nii väike, et selliseid alatusi korda saata, eriti kui ma möödunud õhtul olin teinud korralikke pingutusi selleks, et hommikust ärkamise kellaaega edasi nihutada. Samas viisaka poisina, mida ta aegajalt ikka on, oli nõus hiirvaikselt oma voodis “foorts-fiilsikaga” (Hotwheels’i autoga) kella kaheksani mängima. Kui oli veel mõni tund mööda saadetud, käisime veel Samaarias ka. Kohalikus sisustuskeskuses. Lootsime enne hooaega ja ülejäänud suvehiidlaste saabumist skoorida mõne ägeda mööblieseme / toidunõu / riideeseme / mänguasjaga / kraanikausiga. Sealt nimelt võid saada, mida parasjagu teistel enam vaja polnud. Hanna näiteks väljus sealt tool kukil. (Ave, Sulle seal meeldiks!)

Kiire sutsakas Käinasse, sest majapidamisest oli täiesti otsas basic survival kit nagu patareid, vetsupaber, kohvifiltrid, makaronid (Europaki makaronides elasid uustulnukad ja mina ju liha ei söö). Nõnda sai see poolpäevak veeretatud tagasitulemise suunal ja ilm oli ka jätkuvalt tänuväärselt vastik, mis on absoluutne erand, sest ilm on alati kõige kaunim just lahkumise päeval.

Hanna, your turn.

Mu mullune blogi

Sandra kirjutab, et:

Väga keeruline on blogi pidada kui elad sellist piiripealset elu, et ei suuda nagu otseselt mingisugust infot interneedusega jagada, aga samas tahaks rääkida elust nagu see on. Nii tundub mulle pea iga nädal mu nukrale blogile mõeldes, et pole midagi, mis siia kirjamustas sobiks. Aga saan juba pahandada.

Sisuliselt on kõik hetkel sama, mis mitu kuud tagasi. Olen sisse elanud uude kohvikusse, tunnen, et see on minu kodu ja pesa. Mu loovusel lastakse piirideta lennata ja tänu sellele tahan ka ise tagasi anda. Kuigi haavalehekesest Troonipärija koostöös gripi tipphooajaga paneb meie jõudusid pidevalt proovile.

Siin ühel päeva juhtus nii, et kui ma poleks tööle läinud, oleks juhtunud üks kahest: poleks olnud kedagi, kes klientidelt tellimusi vastu võtab või siis poleks olnud kedagi, kes köögis tellimusi täidab. Selline kirglik ja teadmatu tulevikuga see väikese kohviku elu on, eksole. Ja kuigi mu boss on vapper, siis enda kloonimiseni ei ole ta veel jõudnud. Kui ma olin eelneval päeval läbi kaalunud kõikvõimalikud variandid maailmamuna peal, et kes peaks mu last hoidma sellel ajal kui ma lõunatajaid toidan, siis tundus mulle mingi hetk, et olengi siin ilmas selle murega üksi ja vaadaku ma ise, mis saab. Nagu ikka igasuguste asjadega, siis kulges seegi päev lõpuks nii nagu ta pidi. Keset lõunat sõitis Härra koju “tunniajasele lõunapausile” ja sellele järgnevalt vahetas ta välja mu igati abistav esivanem, et ise tunnike kodus lõunatada. Selle tulemusel sain mina tervelt kaks tundi aktiivselt kohvikus tööd teha. Ja õhtul kui kõik olid kodus, läksin panin veel ahju tööle ja vuhasin erinevaid küpsetisi letile valmis. Takka järele väike asi, aga too päev oli ikkagi korralik seiklus. Omalt poolt tooni annab ka see, et kambapeale hõimkonna üliarmsaid sugulaslapsi kah kordamööda sellel nädalal oma lasteks peame ja hoiame.

Kodus olemisel on kahtlemata omad plussid. Ja selle all ei mõtle ma kindlasti seda, et Troonipärija, kes pole enam kuigi haige, aga päevasel ajal end lasteasutuses välja elada veel ei saa, ei suuda ka õhtul väsimusest kukkuda. Ja kui tavapäraselt on ta kell üheksa voodis ja kella kümneks on lõppenud ka tema toast kostuvad laulud ja luuletused, siis eile suutis ta mulle kuni keskkööni pimedast toast hiirvaikselt saabudes südari tekitada. Neli korda. Ta lihtsalt tuleb salaja hiilides mu tuppa ja ütleb midagi täiesti elementaarset nagu “emme, vaata, millise laburündi ma joonistasin” (kell 23:45), mispeale ma muidugi ehmatasin nii, et voodist õhku tõusin ja seepeale ta peale niimoodi karjatasin, et uhkel labürindikunstnikul automaatselt nutuvõre ümber suu oli. Ja esivanem hüüdis kaugelt-kaugelt oma toast, et ka tema on selle jama peale üles aetud.

Aga kodusolemisest. Eile ma sorteerisin oma lauasahtlit. See on selline sahtel, kus varem sai kasutada ja näha umbes 3 protsenti kogu sisust. Ja sinna ei saanud panna ühtegi üleliigset asja, sest kogu kuhi oli millimeetri täpsusega täpselt sahtli kõrgune. See oli tore tegemine, sest ma leidsin ühest sahtlist kokku: 8 joonlauda, 10 tühja kasutamata pisikest märkmikut, 4 sirklikomplekti igasuguste lisavidinatega, 4 komplekti rasvakriite, auguraud, klambriraud ja 5 pakki lisaklambreid. Pani mind mõtlema selle üle, et jah, tuleb ka minu omadel kunagi kooliaeg, kus suure tõenäosusega siiski sirklit ja joonlauda vaja läheb, aga kuidas sellel tavaaril on tänapäeval ikka nii ebatähtis roll. Nad ongi sahtlitäitjad. Inimestel pole vaja enam märkmepabereid või veel hullem – klambrirauda. Pole midagi kokkugi klammerdada. No ma sain selle sahtli nüüd korda, aga hoarder’i geenidega nagu ma nats olen, ei visanud ma midagi neist asjust ära. Panin lihtsalt korrektselt tagasi, mitte sellise kuhjaga nagu see oleks loosipalli sisu, kuhu pistad käe sisse ja vaatad, mis kätte saad. Ühtlasi, mida teha märkmikuga, kuhu ma olen kirjutanud umbes 10-aastaselt hunniku libauudiseid, sellest, kuidas Britney Spears on tegelikult mees ja kuidas Andres Tarand on saanud anonüümkirja presidendikandidatuuri osas (okei, guugeldamine andis, et Tarand kandideeris 2001a, seega olin ma siis ilmselt pigem 13)?

If I may, siis kasuaalsetel teemadel jätkan. Laupäeval üritasime Härraga kinos käia. Esivanem pakkus, et on lapsevalves. Mul oli olnud selja taga pikk päev köögis, kus ma ise nagu jagajad ikka, jäin näppudega ja olin unustanud korralikult süüa ja seetõttu mitu korda veresuhkru küllaltki madalaks lasin. Tumedast šokolaadist ja õunast väga pikalt ikka ära ei ela nagu selgus. Kui koju jõudsin, oli selline tunne küll, et tahaks lihtsalt oma voodis meritäht olla. Aga kus sa sellega kui ometi on antud võimalus väike kohting teha!? Vaatasime kõikide filmide treilerid ära ja vaidlesime pikalt, mida vaatama võiks minna. Minul oli kindel favoriit, aga Härra jaoks oli sellel kõige vähem punkte (nagu ka imdb.com arvates) ja kui mina tahtsin “Reisijaid” minna vaatama AINULT sellepärast, et seal mängis Chris Pratt, siis temal ei olnud nagu seda faktorit ka… Asja tegi veel eriti jubedaks see, et see film oli topitud 3D-sse, mida me kirglikult vihkame. Aga kuna me ei leidnud ühegi teise osas kompromissi, siis kuidagi suutsin ma internetist kaks piletit just sellele filmile ära osta. Selle lühikese 10-minutilise autosõiduga kesklinna aga hakkas mul lootusetult paha. Neelatasin ja hoidsin peast kinni ja… otsustasime kinno kõmpida ja proovida piletid tagasi müüa. Õnnestus. Saime laupäevaõhtuse ja 3d filmi eest piraka summa kinkepiletina tagasi ja otsustasime vähemasti söömas käia. Vapiano pasta, rohke oliiviõli, tšilli ja küüslauguga – jeeeeerum kui oivaline see oli! Igatahes kui ma olin lõpetanud, tundsin ma esimest korda päeva jooksul, kuidas veri mööda keha ringi kohiseb ja pea enam ei hõlju. Härra aga oli selleks hetkeks end täiesti üle söönud ja ägises suurest südamevirvendusest. Aga Proua soovis nüüd ikkagi kinno minna. Mispeale me läksime ja ostsime need piletid uuesti.

Film oligi täielik kamarajura nagu võis oodata. Juba treilerist sai näha, et omasugustele (Gravity, Martian, Interstellar) jääb ta raudselt alla. Niiet, keda Pratt ei huvita, siis…

Selline siis sai minu selle aasta esimene postitus. Neljapäeva hommikul kell 8:30. Troonipärija ju magab nüüd rahumeeli. Tsutsufrei!

 

Eluhuumor (kolmesega)

Sandra kirjutab, et:

Kui ma avastasin, et ma suhtlen oma pojaga peale viit kodus oldud ühist tõbist päeva ainult lõugamismeetodil, siis sain aru, et meil on aeg minna värske õhu jalutuskäigule. Hoolimata sellest, et ma olen ise paksu nohuviiruse kaela saanud ja jalutuskäik elukõledas sombuses liikusrohkes tänavas ei olnud just päris see, mida ma TEGELIKULT oleks teha tahtnud.

Ent! Lõpuks tagasi kodus avastasin üks hetk Troonipärija enda tuba koristamas. Lambist. Ära pandi ka kaks nädalat liikumatult põrandal vedelenud klotsid (jah, pidin need peale põrandapesu tagasi panema “oma” koha peale), üle ilma laiali olnud tuhande erineva pusle tükid, kaotatud ja leitud asjad, mustmiljon mudelautot…

… eelmised kaks lõiku jõudsin just oma sotsiaalmeedia seinale ära kirjutada kui avastasin, et see on piisavalt pikk, et siit hoopis üks blogipostitus välja imeda.

Igatahes. Me suisa käisime “kohvikus”. See on muidugi täielik absurd, sest tegelikult käisime linnasisese tiheda liiklusega magistraali kõrval väikeses rasvalõhnalises putkas, kust “vanast ajast” mäletan, et sealt sai linna parimat burxi (põmst nimetasime selle B-ga ümber Tallinna Siriuseks), seekord aga sõime friikaid ja mina sain väga vastutulelikult valmistatud rikkalikku grillitud ananassiga tortillat. Aga millegipärast lastele meeldivad kõik tegevused, mis sisaldavad raha enda käest ära andmist, seega oli ta ka väga rahul, et sai kõrgel pukipingil täisriietuses friikaid nosida ja “kohvikus käia”.

Natuke oli piinlik kui ta terve toidu ootamise ajal köhis nagu tugev tiisikusehaige ja mina seal kõrval naeratades talle mütsi suu ette surusin ja ohkisin, et tibukene , mis nüüd on, kas midagi läks kurku või!? (Mille peale ta kenasti vastas, et ei läinud 🙂 )

Tagasi kodus lubasin tal jääda õue, aga tegin selgeks, et minust ei ole rohkem värske õhu nautlejat. Ca 20 minuti pärast sain tervitada üleni pori alla mattunud last, kelle riided ma ühe kindla joonega vannituppa vedasin, kuuma dushiga üle lasin ja pärast ennast herneks ehmatasin kui ma vannituppa sisenesin ja rippuva kombeka pähe mõnd äraeksinud zombilast pidasin.

Ja nii oli kell saanud juba 12 lõunal! 🙂

Mina ja toit

Sandra kirjutab, et:

14924056_1002636273197225_1460121988_o

Kaevasime Troonipärijaga terve hommiku oma kesklinna põllumaad. Nagu asjasse pühendatud lapsed ikka, oli ta väga suur abiline. Kaevas suure augu nagu minagi (mina panin sinna auku maapirnimugulaid, tema kaevas ka ühe augu, esialgu selle sama mõttega, hiljem osutus see hoopis sissehüppamiseauguks), aitas mul täiesti tublisti mulla sees valgeid maapirnimugulaid otsida ja käis iga natukese aja tagant pange seest maapirne selleks ettenähtud auku ära kallamas. Siis ta istus omatehtud augu pervele ja… võttis oma märgade mullaste kinnastega lihtsalt selle pildiloleva taime lehest kinni ja järas ära oma mitu lehte hoolimata sellest, et need olid a)mullased, b)mõrud ja c)selle taime mitte söögiks mõeldud osa. Mõtlesin, et küllap loodus teeb oma korrektuure ja tal on ka vitamiinivajadus nagu kassidel, kes muru tahavad süüa. Kusjuures alles siis ma avastasin, et meil on aiamaal üldse Brüsseli kapsa taimed (need mugulad seal varre küljes ehk tulevad tuttavad). Igatahes väitis Troonipärija sealjuures, et ta on hea dinosaurus, kes sööb puu lehti.

See asi pani mõtlema mind igasuguste asjade peale… Aga kõik taandub sellele, mis pole ilmselt enamikele mu lähituttavatele mingi uudis – I am obsessed with food!!

Mul ei ole siinjuures rääkida mingit lugu oma lapsepõlvest, kuidas ma mäletan IGAVESTI, kuidas ma kirega jälgisin oma esivanemaid mingit rooga tegemas või kuidas ma enneolematult varakult hakkasin iseseisvalt süüa tegema või… Ei, täiesti tavaline tulin-koolist-panin-juustu-ketšupiga-saiale-ja-tegin-mikrouunis-soojaks. Ülikooli ajalgi sõin ma täiesti klassikalisi odavtoite. Muidugi oli (siiani ju tegelikult) terve minu elu au sees kella kuuene õhtusöök ja minu isa kokanduslikud võimed tekitasid aukartust mitmetes ring- ja põlvkondades (hoolimata sellest, et tema ampluaas oli ca 10 klassikalist rooga) ehk siis et võiksin tugevaimaks sidemeks toiduga pidada teatud mõttes oma isa.

Täna on igatahes nii, et ma terve päeva kas: teen töö juures süüa, mõtlen, mida töö juures küpsetada, vaatan internetist retsepte ja/või videosid, mõtlen, mida kodus süüa teha, teen terve ülejäänud päeva kodus süüa, korjan midagi mullast söögiks, külvan või teen ms aiatööd, mõtlen, millisesse restorani/kohvikusse minna, mõtlen, mida poest süüa osta, käin poes süüa ostmas, teen toidupilte, räägin klientidega või töökaaslastega toidust, räägin sõpradega toidust, räägin erinevates toiduportaalides toidust… Võib-olla mõistsite juba.

Ja nüüd kui ma lähtun täiesti uutmoodi menüüst, on see toidumaailm end kuidagi erakordselt avanud. Millised tohutud ja lõputud võimalused söögitegemiseks. Mu keha on võõrandunud loomsest toorainest ja seetõttu muutunud palju vastuvõtlikumaks igasugustele uutele maitsetele, ma pole enam pooltki nii kammitsetud. Ma ei oleks kunagi uskunud, et lisaks eetilistele teemadele, on taimsel toidul nii tohutu jõud igasugusele enesetunnet ja elukvaliteeti parandavates aspektides. Ma tahaks lihtsalt nii väga, et kõik mu ümber saaksid aru kui vabastav see tunne on. Ma isegi ei eita, et mul on natuke tunne nagu oleksin ma kuidagi iseeneslikult mingisse sügavasse usku läinud, aga kuna selle usu uskumisel ei ole mitte ühtegi negatiivset tulemit ja just vastupidi, siis miks mitte sellistsorti usus kükitada.

Antagu mulle andeks, et ma tegelikult ei plaaninud sugugi sellest jälle rääkida. Samas ega ma täpselt oma tõelist jutu mõtet ka ei tea öelda. Muuseas kõik eelmised lõigud on kirjutatud vaid mõned nädalapäevad tagasi ja nii uskumatu kui see ka pole, on tänaseks terve hoov mattunud tohutult sügava lume alla (uskumatu sellepärast, et möödunud aastal saime Härraga esimest korda lund aastavahetusel – ja see oli Istanbulis!). Veetsime jälle Troonipärijaga mitu tundi õues, seekord hoopis lund rookides. Otsustasin seekord teha talle sinna võimsa liumäe. Varsti tooge oma lapsed meie lumemaale! Või noh, ei pea varsti. Sest seda jubedust jagub nii oma pooleks aastaks veel. Kui olin hooviga lõpetanud ja selja taha tehtud tööd vaatasin, siis nägi see välja selline, et noh, kas hakkan otsast peale!? Aga see selleks. Maapirnid sain küll ülimalt napilt maast välja…

Igatahes! Tõmban tuimalt sellel sisutul postitusel otsad kokku lihtsalt selleks, et see teema kord lukku panna. Loodan veel mõnikord siia sattuda… Tsau ja bon appetit (nagu ma mõni nädal tagasi Hollandis silla pealt hüüdsin eriti tsillilt paadiga kanalis hängivale seltskonnale, kes parasjagu kerget einet imekauni Leideni kesklinnas võtsid ja mulle prantsuse keeles ka vastasid)!

Sealsamas