Kohutavalt raske postitus

Sandra kirjutab, et:

Ma ise ka enam ei tea kui mitu korda ma olen jõudnud wordpressi lahti teha ja alustanud uut postitust. Ja siis ma lihtsalt avastan, et ma ei suuda oma enda loodud tasemele vastata. Ja ma ei taha ajada mingit keskpärast häma siin, vaid tahaks ikkagi nagu midagi ära ka öelda (täna see mul ka ei õnnestu, aga ma üritan vähemasti seletada, miks).

Mul on juhtunud mingi hüppeline energiate jaotamise muudatus. Võimalik, et see on seotud ilusate ilmadega, aga hetkel on minus võitu saanud füüsiline mina, kes on kaugele kaugele seljatanud vaimse mina. Mis tähendab seda, et igasugune loominguline tegevus jääb tahaplaanie olemata ja vallandunud on spordi-Sandra  (tähelepanelik lugeja märkab ja loeb edasisest välja, et mitte tervise-, vaid spordi-, sest ma olen otsustanud süüa täpselt seda, mida ma tahan ja kui see on tsillised juustunagitsad mäkist kell üheksa õhtul, siis las nii olgu). No ikka selline spordi-Sandra, kes käib ringi aktiivsusmonitoriga käekellaga ja trennide ajaks paneb endale südameanduri peale. Ja kui töö juures söön ma terve päeva küpsiseid kohupiimaga või sacher torti või brownie servasid, siis meeldib mulle ikkagi aegajalt vaadata telfist mitu sammu ma sealjuures astunud olen (enamasti ca 10 000 tööpäeva lõpuks). Ja kõikvõimalikke käike teostan ma nüüd rattaga, k.a. töölkäik. Möödunud nädalal näiteks ühel päeval sõitsin lapse ja rattaga ja kõige tipuks ka rongiga ühe vanaema juurde ja järgmisel päeval ilma lapseta, aga muusosas samamoodi, teise vanaema juurde. Ma ei teagi, kumb oli füüsiliselt raskem, kas ühe vanaema juures tundide kaupa rehitsemine ja külvamine või ratast rongile ja maha saada kui sellel on 16-kilone tagaraskus, mille väärtus on hindamatu. Eriti vahva oli tollest korrast piletimüüja info, et järgmises peatuses tuleb rongi vahetada, sest too polevat enam sõidukõlbulik. Lahe! Aga vanasse teemasse tagasi trügides tuleb ära mainida ka venitusjooga ja pilates, mida ma olen hakanud iseseisvalt terassi peal tegema, mõnikord lausa terve Troonipärija lõunaune jagu. Kohati sellepärast, et mu töö on füüsiliselt raske ja kohati sellepärast, et väsimust ja teatavat päevatülpimust eemale peletada. Keset päeva selgroogu. Ma ei pea ilmselt mainimagi kui hea üks sedasorti idee mul oli.

Mul õnnestus vahepeal ka vanemaks saada, 2 ja 8 teevad kokku täitsa viksi ja viisaka numbri, pole enam see meri-põlvini-naga niivõrd kuigi õnneks olen oma lihtsuse eluaspektidesse suhtumisel säilitanud. Aga unistused ja ideed vahelduvad endiselt minule kohase turbokiirusega. Lähisugulastelt palusin kingiks õlivärve ja pintsleid, sest mulle tundus, et oleks aeg See Asi käsile võtta, millega ma pole tegelenud täpselt kolm aastat, mil üks teine projekt on minu maailma valitsenud, aga ikkagi pole ma selleni jõudnud kuigi ostsin lõuendi ära umbes samal õhtul. Lähisugulased ka ainsana mul sünnipäeval käisid kui välja arvata mõned väikesed poisid (oma emadega), kes nõudsid ükshaaval küünla puhumist tordilt, mille ma ise endale igaksjuhuks tegin.

iP5030143

Igatahes see kehaline aktiivsus põhjustabki selle, et kella üheksaks, kui varem sai aju loomepool tööle hakata, tegeleb kogu aju sellega, et silmalaugusid lahti hoida vms. Kukun õhtul voodisse nagu nott. Aga selle eest tajun, et omastan maailmastoimuvat palju rahumeelsemalt kui ma võimeline oleksin. Lepin palju lihtsamalt nõmedate inimeste või vähemalt inimeste nõmedate tegudega. Leian enda elus uusi väärtusi ja seljatan mingeid vanu.

Olen nüüd lühikese soenguga, mida terve elu olen peljanud ja põlanud, sest nõudsin umbes kolmelauselise monoloogi järel õelt, et võib olla ta viitsiks kangakääridega mu juuksepatsi maha lõigata ja teeks seda igaksjuhuks kähku, enne kui ma asja üle süvitsi mõtlema hakkan. Kui kinnine pats maha sai kärbitud ja poole lühemad juuksed kõrvadele langesid, tundsin ma esimesest hetkest peeglit jõllitades puhast rõõmu ja vabanemist.

Kõik. Ma rohkem ei suuda. Kell on juba südaöö ja võtsin end praegu kokku ainult selle teadmisega, et ma saan homme sõita linnast ära kaugele Vene piiri äärde spasse, üleval olla nii kaua kui ma soovin (kella 22ni?), hommikul magada ka nii kaua kui soovin (8:11ni?) ja sealjuures oma abikaasaga rääkida veidi kauem aega kui varahommikul läbi une padja seest või õhtul maja esikus autovõtmeid ühelt teisele üle andes ja üheaegselt nii saabumise kui lahkumise musi andes.

P.S. Antud postitust pani mind kirjutama puhas süütunne. Hanna tuvastas viite meie blogile

Hanna [23:02]

siuke viide meile> http://lilleriinilood.blogspot.com.ee/

Ja siis ma mõtlesin, et vau, keegi viitab meile. Ja siin pole isegi midagi uut lugeda 😦

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s