Saarelood: tegelikult jälle restoarvustus

Hanna kirjutab, et:

Üldiselt on ikka nii, et saare peal satub restosse siis kui on külalised. (On ka muidugi erandeid, noh et kui on vaja isa premeerida või midagi). Sest kuigi saare tingimustes kipuvad objektiivsed arusaamad kaugustest kuidagi kaduma (kõik, mis on samal saarel tundub oma ja lähedal — hoolimata sellest, et restorani on edasi-tagasi 60 kilomeetrit), tunduks üksipäini välja einestama minek siin ikkagi totter. Peale selle on lihtsalt niisama isiklike kadakate vahel loivates väga keeruline niipalju energiat kulutada, et kere üldse mingit suuremat söömaaega igatseks. Aga kui tulevad külalised, siis on ikka ju vaja neile näidata kõiki vaatamisväärsusi ja asju, mistõttu juhuslikult leiad ennast söögiajaks selle või teise toitlustusasutuse kandist ja pealegi on lihtsam lasta pärast professionaalidel kõik need nõud ära pesta.

Mistõttu sai eelmise nädala teises pooles, kui massid saarel veidi juba hajuma hakkasid, kogemata veidi toidukohtade võrdevuuringut tehtud. Ma siinkohal jätaks põhjalikumast käsitlusest välja ausa pitsakoha lennujaama kõrval Roograhu sadamas — ühestküljest võin seda, eriti saare ainukese pitsakohana, väga soovitada, teisestküljest oli mul reede õhtul müstiline üsna kõrge palavik, nii et võib-olla kujutasin sealviibimist üldse endale ette.

Kärdla sadamas sel suvel avatud restoran Kuur on ilmselgelt parim asi, mis Hiiumaa toitlustuskultuuris kunagi aset on leidnud. (Ainus sündmus, mis siin üldse konkurentsi pakkuda saab, on see autentne itaalia trattoriapizzeria, mida too poolkogemata saarele lõksu jäänud itaalia poeet ükssuvi koos oma emaga Käina Liilia hotellis pidas.) Mistõttu võiks ta mõjuda lausa pisut jalustrabavalt ja kohatuna, aga kogu Kärdla fäänsi uus sadam on ootamatult progressiivse õhustikuga ja sinna sobitub Kuur päris hästi. Kalanas olid küll juba enne toppidesse pääsenud söögikohad, aga seal oli pigem ikka selline suvise pop-upi olek. Ma ei teagi, kas ma olen Eestis sattunud teise nii põhjalikult läbi mõeldud kujunduskontseptsiooniga söögkohta kui Kuur ja kuigi detaile on mustmiljon, custom made nõudest custom made mööbli ja põrandani, ei mõju see kõik üldsegi lämmatavalt, nagu võiks arvata, vaid on just väga mõnus. Võib-olla sellepärast, et kohe suurte akende taga on avar sadam ja veel avaram meri. Ja toit oli ka väga hea, mina sõin metsseakotletti. Sotsiaalmeedia põhjal jääb mulje, et restorani omanik ja peakokk on hüperaktiivne ja see ei saa selliste ettevõtmiste puhul vist küll kuidagi kahjuks tulla.

Ainuke asi, mille kallal ehk veidi haliseda võiks, oli teenindus. Mitte midagi katastrofaalset ja jälle ilmselt alguse asi, mis ajapikku rohkem paika loksub. Lihtsalt, minuarust peaks alustava teenindaja baaskoolitusel kuidagi kinnistuvalt käsitletud saama ka põhimõte, et ei ole tegelikult situatsiooni, kus sa peaks klienti teavitama sellest, et sa oled esimest päeva (või, jumal paraku, alles teist nädalat, nagu üks tütarlaps Õismäe Cafe Lyonis minu kõrvallaua klientidele vastust võlgu jäädes teatas, kui need küsisid, et kas creme brulee on väga magus) tööl. Välja arvatud kui klient otse küsib, et mitmes päev sul muidu siin ka läheb juba. Ja isegi siis ei PEA kliendile ausalt vastama, et pool tundi tagasi alustasin. Eriti kui tegemist on sellise endast lugupidava restoraniga, mitte mõne hipsterirestoga, kus teenindaja klienti kohe sujuvalt sinatama hakkab, samal ajal kui klient üritab analüüsida, kas sellel toolil, kuhu ta kohe istuda kavatseb, ka päriselt põhi all on. Kui klient küsib midagi vähemolulist (noh, et vale vastuse tagajärjeks ei ole anafülaktiline šokk ja mandrilt päästehelikopteri ootamine) ja tõestamatut, siis võib täitsa vabalt ka vastuse laest võtta (“Kas teil on ka palju külastajaid olnud?” “Jah, päris palju inimesi on käinud.” vs. “Ma ei tea, ma olen esimest päeva”). Kui klient küsib midagi olulist, siis on kindlasti asutuses keegi, kes siiski vastust teab. Tema poole peakski pikemata pöörduma. Sellesmõttes, et olles ise ka nüüd juba häiriva hulga aastaid omamoodi teenindavat tööd teinud, võin ma raudpoltkindlalt väita, et tõde kui selline on kliendisuhtes muidugi oluline, aga peaaegu sama oluline on see, et klient usuks, et sa talle korralikult teenuse pakkumisega hakkama saad. Kui tal selles kahtlus tekib, ei pruugi ta ka enam uskuda ka sinu poolt pakutavat laustõde.

Teeninduskategoorias rebis seega täiesti ootamatult esikohale Kassari “Lest ja Lammas”, millest ühelgi varasemal aastal küll midagi sellist hetkekski uskunud ei oleks. Põhimõtteliselt oleks juba sellega teistele ringi sisse teinud, et see oli ainuke asutus, kus ühtegi meie poolt tellitud asja ära ei unustatud. Aga lisaks testis meie seltskonna mitteveelpäriskahene liige asutuse teeninduskvaliteeti ja meie kõigi reaktsioonikiirust, tekitades rea ootamatuid ebastandardseid olukordi. Kui vilgas tütarlaps juba kolmandat korda operatiivselt lapiga meid laual lainetavatest joogijärvedest päästma tuli, pakkus ta muuhulgas välja ka mõned teooriad selle kohta, kuidas ehk edaspidi sarnaseid olukordi minimeerida (enamik nendest olid sellised kastist väljapoole mõtlevad äraspidipsühholoogilised), aga nentis samas ka lõpetuseks rõõmsalt, et ega ta tegelikult laste kasvatamisest midagi ei tea. Meie päästmisele vahelduseks käis naaberlaua sakslastele nende emakeelseid kalanimesid guugeldamas.

Vot nii on selle saarevärgiga. Kõik areneb sellisel kohutaval kaelamurdval tempol, et niiviisi võib mõne aasta pärast kellelgi tulla mõte Hiiumaale isegi spaa teha.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s