UNI – ultimate negotiation with infants

Sandra kirjutab, et:

Kui ma oma pooleaastasele Troonipärijale magamise selgeks tegin, hakkas meil kulgema kõik väga kindla ja süstematiseeritud päevakava järgi. Tollel ajal veel kolme päevase unega, tänapäeval (kaheselt) veel ühega. Sellest vahest hoolimata olen olnud vägagi range graafiku järgija, nii, et nii mitmedki vabagraafikulised on ohkinud kui mina juba lahkuma asun toredatelt koosviibimistelt, et graafiku osas mitte kompromisse teha. Nõnda on nii, et kui ma kell 13 olen oma järeltulija lõunaunne pannud, vajun ise ka kohe letargiasse ära. Ja teinekord on nii, et kui ma juhtun viibima eemal ja Troonipärija on kellegi teisega oma päeva veetmas, siis kell 13 tuleb mul ikka siesta aeg peale.

Selline eellugu siis. Tänane lugu algab juba tegelikult eile, mil Troonipärija oli jõudnud olla kaheaastane ühe päeva. Hommikupoolik möödus tal olles oma potiga hea sinasõber ja nii ka enne lõunaund, mis tekitas mul idee panna ta lõunaunne ka ilma mähkmeta. Kui mõni lapsekauge inimene seda siin loeb, siis teadke, et see on suur asi. Une ajal ei kontrolli ju suurt midagi, veel vähem oma põit. Kõik õnnestus laadnalt, peale ärkamist küsiti taaskord ise potile ja tehti sinna nii suuremaid kui väiksemaid saadusi. Minu uhkus oli piiritu ja rääkisin seda kõigile, kellega vähegi andis juttu sinna tüürida 🙂

Täna olin nii inspireeritud, et panin lapse samamoodi tavaliste pükstega magama, missest, et eelnevalt tehti potti vaid sümboolne tilk. Lahkusin toast jättes lapse endale unejuttu jutustama ning siis hakkas kogu trall.

Lähen mina siis 15 minutit hiljem tagasi, et voodist eemaldada tema juturaamat ja kontrollin nii muuseas ka magava lapse pükste seisukorda. Niiske. Ja natuke nagu… lopsakas. Piilun püksi ja leian sealt eest lõunasöögi. Ma ei hakka täpsustama, eks 🙂 Kuigi etteruttavalt võin öelda, et teen seda siiski varsti. Okei, ma olen ka esimest korda ema ja tegelen selliste küsimustega nagu üks roheline ikka, eksole. Mõtlesin siis, et suudan oma väsinud ja just sügavasse unne suikunud lapse püksid jalast ära võtta, ilma, et ta eriti ärkaks. Et kui sealne kraam on tahke, siis pole ju probleemi. Kui püksid olid nii umbes pooles põlves, oli korraga KÕIK KAKAT TÄIS. Lina, tekk, lapse keha täies pikkuses, minu varrukas… Siis oli juba selge, et ilma pesuta me siit normaalselt ei välju. Laps ärkas selle jama peale üles ja vaatas rõõmsalt, et kae nalja, kaka voodis ja ema ka müttab siin millegi kallal. Sooritasime tegelikult väga tõhusa ja kiire pesu, lina voodisse asemele ei pannud, tekk kõlbas teistpidi kasutades endiselt peale panna ja hops voodisse tagasi. Lahkun toast. Pool tundi hiljem kuulen, et laps pole ikka magama jäänud ja seletab kõlava häälega midagi traktoritest ja labidatest (juturaamat voodis). Tund aega hiljem käib ikka suurejooneline TRRRRR-itamine. Poolteist tundi hiljem võtan omaks teadmise, et tänane lõunauni jääb ära. Kaks tundi hiljem kuulen kurba nuttu. Loen magamise lõpetanuks ja torman kohale.

Voodi on uuesti täis lastud, seekord lihtsalt otse madratsile, sest lina ju polnud. Aga probleemiks on hoopis see, et kaisukarul on pluus seljast tulnud ja seda ei saada kuidagi tagasi. Laps on lohutamatu, võtan ta sülle ja ta vajub raskelt ja väsinult mu õlale. Võtan vastu otsuse minna meie voodisse pikutama. Pea mul sellest graafikumuudatusest juba täiesti arvestatavalt uugas.

Pool tundi pikutame niisama, tema endiselt teki all, aga suure jutu saatel. Mina teesklen magamist. Hoolimata sellest, et poeg avastab maailma tähelepanuväärsema asja, et issi papud on riiulis (korvpalliketsid ja seal, kus ikka on nende koht, ei midagi eriskummalist) ja kordab seda oma “magavale” emale oma 20 korda ja kui ta ei reageeri, siis hakkab nimetissõrmega ema silmalauge lahti surkima, et ta ometi ei magaks, taustaks lausudes: “silmad lahti, silmad lahti…” Mingil hetkel hakkan ise ka enda magamist uskuma ja jäängi tukkuma. Kui napilt viie minutilisest tukust välja tulen, leian oma imearmsa mõmmi südamerahus magamas. Kaisus, kus ta pole mul ligi poolteist aastat maganud – milline rõõm ja heldimus. Peavalu oli hetkega kadunud.

Graafikust 3 tundi maas ja kohe algamas minu trenn, kuhu ma siiani plaanin veel jõuda ja enne seda lapse vanavanematele viia. Loo moraal (nagu ka juba peale tagumendi pesemist vestlusgrupikaaslastega selgus) on see, et las laps magab ära oma pehme ja sooja püksiga, ära mine s**** surkima.

Ahjaa. Loodame, siis, et härra voodikohal läheb paremini kui Troonipärija madratsil ja tekkidel 🙂

P6160003

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s