Õed kirjutavad: Riita ladumata puud, barhopping ja Jazzkaar

Sandra kirjutab, et:

Sõitsime eile õega maale vanaema juurde suurejoonelistele ja pikaltplaneeritud puudeladumise talgutele. Kui autot parkisime viskas teine pool suguvõsast parasjagu kindad õlgadele ja patsutas käsi puhtaks, sest olid hetk tagasi viimased puud kaheksast ruumimeetrist ära viinud. Nõndaks ajastasime oma saabumise hoopis uhkele vanaema valmistatud guljaši ja minu ema tehtud vaagnatäie “ujuvate saarte” söömise ajaks. Vaatasime suguvõsa vanu ja uuemaid pilte, naersime ja sõime palju. Mõne aja pärast leidsin siiski tööd oma iga-aastasel projektil – vaarikapõõsastes. Osad harvendasin, osad istutasin ümber, osad juurisime üldse välja ja panime esiemadega asemele kultuurmustikad. Õde, kes ainsana endale tööriided selga pani, ei saanud isegi käsi mustaks. Nõndaks täitis ta vaid väga olulist transportöörirolli ja sõidutas mind linna tagasi kuniks ma kõrvalistmel nokkisin, kuigi olin selleks ajaks kurgust alla kallanud hirmuäratavas koguses kofeiini. Puhas ettevalmistus järgnevaks õhtuks, sest tee pidi viima veel öisele jazzu kontsertile loomelinnakus.

Hanna kirjutab, et:

OLYMPUS DIGITAL CAMERA OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Jah, tädi oli teinud lausa Facebooki eventi puudeladumise kohta, kus ennast osalema sai registreerida. Ilmselt siis oligi liiga palju registreerijaid olnud. Suurperekondlik huumor seisnes peamiselt muidugi üksteise mõnitamises — rohket ainest sellele pakkusid nii vanad fotoalbumid, inimeste riietumisvalikud (khm, mismõttes on naljakas, et ma ümber maja kõndimise tennised vahetan enne lahkumist autoga sõitmise tenniste vastu?), kui üldine regresseerumine, mis ikka aset leiab, kui seltskonnas on eelnevaid põlvkondi. Kirjeldus sellest, kuidas vanaema (82), ema ja tädi (vanus teadmata, kuid aimatav) eelmisel päeval alevipoes olid käinud, nii et vanaema maksis kassas ja tädi ja ema üritasid salaja maiustusi ostukorvi sokutada, läks igatahes täiesti sellesse valdkonda. Kui seda postitust peaks juhuslikult lugema mõni eemalviibinud pereliige, siis võib ta ennast lohutada teadmisega, et ega ka tagaselja mõnitamisest nüüd ülemääraselt ei hoidutud.

Sandra kirjutab, et:

Õhtul viskasin huuled punaseks ja õde seeliku üll ning põrutasime Telliskivisse. Aga tegelikult hoopis Prantsusmaale, sest mul oli kindel plaan üks salat nahka pista ja seda mõnes sellises kohas, kus ma veel käinud polnud. Loomelinnak on selles mõttes äge, et seal on alati koht kuni mitu, kus ma pole käinud. Frenchy külalislahke teenindaja (omanik?) palus meid mõnusa põriseva erri ja inglisekeelse kutsega lauda ja pakkus maailmatuma vahetut ja french’ilikku suhtlust. Nõndaks juhtus nii, et vaevalt veerandtundi peale kodust lahkumist oli minu instagramis juba see:

image

Et võtta ikka õhtust kõike, läksime tunnike hiljem uut kohta veiniga jätkamiseks otsima. Kivi Paber Käärid (also vegan, kaseiini- ja gulteenivaba) tundus ka väga muhe, aga kuigi saalitäiele rahvale kanti veel ahvatlevaid roogi ette, siis meie enam kellaaja tõttu toitu tellida ei saanud. Aga sellest polnud ka hullu, sest õhtu oli barhopping‘uks ikkagi väga mõnus ja veini ju ka sai. Kuigi õel tekkis selle veini järelmõjude tõttu oma kallutatud arvamus…

Hanna kirjutab, et:

Minul isiklikult on mõlemal korral, kui ma seal Frenchys käinud olen, olnud tohutuks pingutuseks mitte prantsuse keeles eestikeelsest menüüst toitu tellida. Sest tellimust on alati tulnud võtma seesama prantsuse härra ja tegelikult on ka imelik inglise keeles eestikeelsest menüüst tellida ja no kui on üks asi, mida ma olen harjunud (võiks isegi öelda, et ma oskan seda) prantsuse keeles tegema, siis see on toidu ja joogi tellimine. Sest olen seda oma töö iseloomust tulenevalt viimase dekaadi jooksul prantsuse keelekeskkonnas sadu, kui mitte tuhandeid kordi tegema pidanud. Seega, kui ilmselgelt prantslane tuleb mu käest küsima, et kas ma olen miskit välja valinud, on talle tema oma emakeeles vastamine nagu instinkt (noh, et cidre brut ja plate fromaaži sivuplee). Küll aga ei oska ma pratsuse keeles praktiliselt mitte midagi muud öelda, seega kui härra oleks selle peale meeldivalt üllatunud ja sujuvat prantsuskeelset vestlust alustanud, oleksin ma ikka maailma kõige totrama poosetaja mulje jätnud oma viieteistkümnest sõnast koosneva sõnavaraga, mida ma ilmtingimata demonstreerida tahtsin.

Sandra kirjutab, et:

Kontsert, kuhu õde mulle pileti juba mõni aeg tagasi hankis ja mille kohta ma mitte midagi ette ei uurinud, sest usaldan teda to the moon ja tagasi, oli Jazzkaare raames Jarrod Lawson ja tema bänd ning see jättis mulle tohutult sügava mulje. Pole midagi teha, suure osa sellest mängis fakt, et tal oli täpselt John Legendi hääl ja suuresti ka stiil ning kuna me paiknesime saalis täpselt sellise koha peal, kust kogu bändi peale ainsana solisti ennast klaveri taga ei olnud näha, siis jäi mulle fantaasiaks ka palju ruumi. Aga ei, Jarrod oli väga hea iseendana ja jazzu oli tunda üle kogu keha, mis permanentselt jalalt jalale tammus.

Hanna kirjutab, et:

See oli jällegi üks nendest kordadest kui ma autos Tallinna raadiot kuulates vastutustundetult käitusin ja sõidu pealt telefoni näppima olin sunnitud. Ja kui ma siis koju jõudes hakkasin Jarrod Lawsoni nime sisse trükkima, oli esimeseks vasteks see, et ta on Jazzkaarele tulemas. Ma kusjuures ütlesin Sandrale seda üritust välja reklaamides, et see laulja on nagu John Legend, aga, nagu ikka, ei olnud ta mind kuulanud (jajah, põhjatu pime usaldus) ja seetõttu tuli antud asjaolu talle eriti meeldiva üllatusena.

Mulle tuli mõnevõrra ebameeldiva üllatusena see, et kui seal Punases Majas seista lava ees paremas servas, siis kostub nagu mängitaks muusikat naaberkorteris. Kuidas saab peene jazzifestivali üks põhilavadest olla nii sita akustikaga, on natuke arusaamatu. Otsustasime kiirelt poolt vahetada ja juba taga keskel oli täitsa hea. Vasakus servas oligi ainult see probleem, et klaveri taga istuv laulja jäi täpselt teisele poole jämedat kandilist betoonposti. Aga no selline asi on paratamatus ja selles, et lauljaga silmsidet ei tekkinud, on süüdi küll ainult meie oma puudulik nahhaalsus ja liigne empaatiavõime — ei tahtnud juba oma koha leidnud teistele inimestele ette seisma trügida.

Sandra kirjutab, et:

Head muusikat toetada tuleb, seetõttu soetas õde ka plaadi, mina aga oma võimaluste kohaselt tegin pärast kontserti lauljatega juttu ja mainisin ka ära, et kõige rohkem viis kaasa mind laul, mida esitasid Jarrod ja üks tema taustalauljatest kahekesi kui kogu ülejäänud bänd hetkeks lavalt lahkus. Lõõgastust on ikka mitu sorti. Eilne lõõgastus oli selline asi, mida palju ei tahaks ja ei jaksaks, seda enam need harvad korrad jätavad hinge ka mingi jälje. Aitäh-aitäh-aitäh, Hanna!

image

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s